Euroopa – maailma parim koht elamiseks ja töötamiseks?

'Europe – a world-class place to live and work'. That is how President Juncker described Europe at the summit to formally proclaim the EU Pillar of Social Rights in Gothenburg last month. And he added: ‘Europe is more than just a single market, more than money … It is about our values and the way we want to live’. So how do we live?  Do the 510 million Europeans across the current 28 Member States really feel that their living conditions are ‘world-class’? 

Euroopa – maailma parim koht elamiseks ja töötamiseks?

„Maailma parim koht elamiseks ja töötamiseks.“  Nii kirjeldas Euroopat Euroopa Komisjoni president Juncker, kui ta kuulutas eelmisel kuul Göteborgis välja ELi sotsiaalõiguste samba ametliku allkirjastamise.

Sel ajal kui ELi riigipead ja valitsusjuhid pühendusid ühiselt 20 sotsiaalpõhimõttele ja -õigusele, rõhutas komisjoni juht asjaolu, et „Euroopa on palju enamat kui ühtne turg ja ühisraha ... See on seotud meie väärtuste ja sellega, kuidas me tahame elada“.

Kuidas me siis õigupoolest elame?  Kas 510 miljonit eurooplast (praegu veel) 28 liikmesriigis tõesti tunnevad, et nende elamistingimused on maailma parimad?

Paljud kindlasti tunnevadki nii. Paljud teised seisavad aga endiselt silmitsi ebavõrdsusega ja tunnevad ennast tõrjutuna või ebakindlalt, tunnevad muret juurdepääsu pärast korralikule elukohale ja töökohtadele ning mõtlevad enda ja oma laste tuleviku peale.  Seda kajastatakse mõnes kohas populistlikus arvamuses, mis näib jätvat kõrvale vaieldamatu tõsiasja, muutes üldpildi suuresti negatiivseks.

Tegelikkus on aga nagu alati palju keerulisem.

Tegelikult on paar viimast aastat olnud üldjoontes head ja „Euroopa on (tõepoolest) saanud taas tuule purjedesse“. Euroopa elukvaliteedi kõige uuema uuringu tulemused näitavad üldisi edusamme elu-, ühiskonna ja avalike teenuste kvaliteedi valdkonnas. Oleme näinud paljude puhul paranemist, olgugi et majanduskriisile järgnenud madalseisust. Mõnel juhul ilmneb näitajatest siiski kriisieelsele tasemele jõudmine – kajastades osaliselt liikmesriikide üldist majanduslikku elavnemist ja majanduskasvu taastumist.

Optimism on suurenenud ning hinnangud eluga rahulolule ja õnnele on jäänud enamikus ELi riikides suhteliselt kõrgeks.  Elatustasemega rahulolu on enamikus liikmesriikides suurenenud ja praegu suudab ots otsaga kokku tulla rohkem inimesi kui 2011. aastal.

Usaldus riigiasutuste vastu on tegelikult üleüldiselt suurenenud ja eriti noored on hakanud rohkem usaldama teisi inimesi.  Positiivsemast kriisijärgsest olukorrast annavad märku ka suurem kaasamine liikmesriikide ühis- ja kogukondlikesse organisatsioonidesse ning neis osalemine ja majanduslanguse ajal sagedamini esinenud sotsiaalse tõrjutuse tunnete vähenemine. Tõepoolest on viimase viie aasta jooksul vähenenud ühiskonnas tajutavad pinged vaeste ja rikaste, ettevõtte juhtide ja töötajate, vanade ja noorte ning meeste ja naiste vahel.

 

Pealegi on inimesed vastupidi üldlevinud arvamusele praegu tegelikult rohkem rahul tähtsate avalike teenustega, nt tervishoiu ja transpordiga, mõnedes riikides isegi lapsehoiuteenustega.

Tundub, nagu oleks hetkel kõik korras.

Kuid samal ajal on ilmne, et peame veel palju vaeva nägema.

Samas kui paljud riigid, peamiselt Kesk- ja Ida-Euroopas, ei ole endiselt teistele järele jõudnud, on teistes ühtlustamisprotsess seisma jäänud ja mõnedes valdkondades on lõhe hoopis suurenenud. Näiteks suurenes elatustasemega rahulolu eelkõige Bulgaarias, Eestis, Iirimaal, Poolas ja Ungaris, samas kui Hispaanias, Horvaatias, Itaalias, Kreekas ja Küprosel see vähenes.  Liikmesriikide vahel püsivad suured erinevused nii tervishoiu- ja hooldusteenustele juurdepääsul kui ka nende kvaliteedis.

Endiselt valitseb suur ebavõrdsus soo- ja vanuserühmade ning sissetulekukohortide vahel.

Näiteks teatavad naised eluga rahulolust veidi rohkem kui mehed, kuid teevad endiselt rohkem tasustamata majapidamis- ja hooldustöid.  Üha suurem vajadus eakamate inimeste pikaajalise hoolduse järele – kus naised annavad endiselt suurema panuse – on üks peamisi töö- ja eraelu tasakaaluga seotud raskuste põhjuseid, suurendades soolist eristumist selles valdkonnas võib-olla veelgi.

Eakamad inimesed elavad halvemini kui nooremad, eriti teatud Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, ning vanus tekitab selgelt eluga rahulolu vähenemist Bulgaarias, Horvaatias, Maltal, Poolas, Portugalis, Rumeenias ja Sloveenias. Kahes kolmandikus ELi liikmesriigis muretseb üle poole vastanutest oma sissetulekute pärast vanemas eas.

Hoolimata majanduskasvust, mille tõttu on viie aasta taguse ajaga võrreldes vähem inimesi teatanud materiaalsetest raskustest, ütleb tegelikult endiselt üle poole 11 liikmesriigi elanikkonnast, et neil on raskusi ots otsaga kokkutulekul.  Rohkem kannatavad nagu tavaliselt – vaesed – ja tulemustest nähtub, et elukvaliteet on paranenud vähem neil, kes kuuluvad väiksema sissetulekuga rühmadesse.

Paljud eurooplased on tõesti vähem optimistlikud nii oma laste kui ka iseenda tuleviku suhtes. Ent siin on taas selged vahed: vähem optimismi tulevaste põlvkondade suhtes esineb Austrias, Belgias, Hispaanias, Itaalias, Kreekas, Luksemburgis, Madalmaades, Prantsusmaal, Saksamaal, Sloveenias, Tšehhi Vabariigis ja Ühendkuningriigis; samal ajal kui Bulgaarias, Leedus, Lätis, Poolas ja Soomes usuvad inimesed, et nende laste tulevikuväljavaated on paremad kui neil endil.

ELi rände ja liikuvuse teemal peetava laiema ja ägedama arutelu kontekstis tuleb märkida, et erinevate usuliste ja etniliste rühmade vahelised tajutavad pinged on märgatavalt kasvanud teatud riikides, eeskätt Austrias, Belgias, Bulgaarias, Eestis, Itaalias, Maltal, Prantsusmaal, Saksamaal ja Taanis. Nii see on, hoolimata sellest, et erinevate ühiskonnarühmade vahelised tajutavad pinged on üldiselt vähenenud.

Selline on nüansseeritud pilt ELi kodaniku elust, kui valitsused, kohalikud ja piirkondlikud omavalitsused, sotsiaalpartnerid ning kodanikuühiskond hakkavad rakendama sotsiaalõiguste sammast.

Euroopa elukvaliteedi uuringu kõnealused tulemused rõhutavad vajadust pidada esmatähtsaks tähelepanu pööramist enim abi vajavatele rühmadele: pikaajalistele töötutele, kelle puhul vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja vaimse tervise probleemide oht on suurem, toetades aktiivselt tööhõivet; naistele, kes on endiselt enda õlule võtnud suurema osa majapidamis- ja hooldustöödest, edendades soolise võrdõiguslikkuse ja lapsehoiu põhimõtteid; hoolekandele ja hooldusteenustele, et juurutada õigust paremale töö- ja eraelu tasakaalule kogu tööea jooksul; vaesematele eakamatele kodanikele, edendades õigust vanaduses piisavale sissetulekule ja pensionile; ning ka kvaliteetsete teenuste kättesaadavuse mitmekülgsusele, edendades õigeaegse juurdepääsu õigust taskukohasele tervishoiule ja sotsiaalhoolekandele.

Ent need on vaid mõned tähtsatest algatustest, mida on vaja selleks, et viia Euroopa kodanike igapäevane tegelikkus vastavusse samba auahnete püüdlustega. Kui see saab tõesti olema Euroopas pöördeline hetk, peame selliseid tõendeid rakendama ja kõnealuseid andmeid esitama, et päriselt toetada „meie väärtusi ja seda, kuidas me tahame elada“.

Useful? Interesting? Tell us what you think. Hide comments

Eurofound welcomes feedback and updates on this regulation

Lisa kommentaar