Belgia taust

Aastatel 2012–2022 kasvas Belgia sisemajanduse koguprodukt 10,6%. Samal perioodil vähenes kogutöötus 2 protsendipunkti võrra, ulatudes 2022. aastal 5,6%-ni, mis on veidi madalam kui ELi sama aasta keskmine (6,2%). Noorte töötuse määr vähenes 10 aasta jooksul 3,6 protsendipunkti võrra ja oli 2022. aastal 16,4 %, mis ületab ELi keskmist (14,5 %).

Belgia sotsiaaldialoogi juured on muude õigusaktide hulgas 5. detsembri 1968. aasta kollektiivlepinguid ja ühiskomiteesid käsitlevas seaduses (Loi du 5 décembre 1968 sur les conventions collectives de travail et les commissions paritaires/Wet van 5 december 1968 bretreffende de collectieve arbeidsovereenkomsten en de paritaire comites). Kui kogunemis- ja ühinemisvabadus ning õigus teabele, konsulteerimisele ja läbirääkimistele on sätestatud Belgia põhiseaduses, siis 5. detsembri 1968. aasta seaduses on sätestatud ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide esindavuse kriteeriumid (vt jaotis "Esindatus"). Tööõigus hõlmab kõiki õigusakte, mis käsitlevad tööaega, tööandjate ja töötajate õigusi ja kohustusi ning noorte töötajatega seotud erimeetmeid.

Viimastel aastatel, osaliselt 2007.–2008. aasta finantskriisist tulenevate kokkuhoiumeetmete tõttu, on riigis ellu viidud mitmeid tööregulatsiooni reforme. Need on seotud tööaja paindlikumaks muutmisega (2012, 2016, 2017, 2022); renditöö (2013); paindlikud töökohad hotelli-, restorani- ja toitlustussektoris, väikekaubanduses, kinodes, spordis, kultuuris ja tervishoius (2015, 2017, 2022); öötöö e-kaubanduses (2015; täiendavad muudatused 2017. ja 2023. aastal); ennetähtaegselt pensionile jäämise ja pensionide reformid (2012–2015); karjääripuhkuse süsteem (2015); meetmed jätkusuutliku töö suurendamiseks (2012–2013 ja 2017); ja katseaja kaotamine (2014).

Teine oluline muudatus on seotud sini- ja valgekraede ühtsema tööalase staatuse kehtestamisega seoses nende etteteatamistähtaegadega (26. detsembri 2013. aasta seadus).

Alates 1990. aastate lõpust on riik mänginud kollektiivläbirääkimistel üha suuremat rolli (Capron et al, 2013), millel on mitu kombineeritud funktsiooni. Ta on otseselt sekkunud, nagu 2014. aasta oktoobris võimule tulnud valitsuse ettepaneku puhul kaotada järgmine automaatne indeksiga seotud palgatõus. Ta väitis, et palgalõhe Belgia ja naaberriikide vahel on liiga suur, mistõttu on Belgia konkurentsivõimetu. Riigi juhitav inflatsiooni ja tööjõukulude kontroll on tekitanud tugevat survet ka kollektiivläbirääkimistele. Lisateabe saamiseks vt Van Gyes jt (2017). Kooskõlas selle suundumusega on riigi institutsionaalne ja poliitiline struktuur muutunud föderaalsemaks, piirkondadele ja kogukondadele on antud suurem võim. Riigiasutuste ja tööandjate või ametiühingute keskliitude tiheda koostöö tõttu on riigi piirkondadeks jaotamine toonud kaasa piirkondlike osalejate suurema mõju. Tööandjate poolel kehtib see eelkõige Flaami kaubanduskoja (_Vlaams netwerk van ondernemingen,_Voka) ja Vallooni Ettevõtjate Liidu (_Union Wallonne des Entreprises,_UWE) puhul. Ametiühingute poolel on olemasolevad riiklikud struktuurid jäänud kehtima. Seoses organisatsiooniliste muudatustega ametiühingutes on üldine suundumus pädevuste üleandmisele ametiühinguliitude vahel, et viia see paremini kooskõlla tööjõu koosseisuga teatavates sektorites ning väheneva lõhega sini- ja valgekraede vahel.

1970. aastal võttis Belgia riik vastu föderaalse struktuuri, mis hõlmas piirkondi ja kogukondi. Seda föderaliseerumisprotsessi tugevdasid kuus suurt institutsioonilist reformi, mis toimusid aastatel 1970, 1980, 1988–1989, 1993, 2001, ning lõplik reform 2013. aastal. Viimane institutsiooniline reform mõjutas tööturu korraldust, andes piirkondadele suurema võimu valdkondades, kus sotsiaalpartneritel on tavaliselt oluline roll, näiteks tervishoid ja ohutus või tööhõivepoliitika.

Nende reformide peamine areng oli see, et sektoriülesed sotsiaalpartnerid ei saanud sõlmida kutsealadevahelist kokkulepet aastateks 2011–2012 ja 2013–2014. Viimases läbirääkimiste voorus aastateks 2023–2024 võttis lõpuks võimu üle valitsus, sest vaatamata pikkadele läbirääkimistele ei suutnud sotsiaalpartnerid kokkuleppele jõuda. Palgamarginaal kehtestati 0%. Põhipunkt on siinkohal see, et palgakujundus on 2008. aasta järgsel perioodil sageli osutunud vastuoluliseks küsimuseks. Nii palgakujundusmehhanismid kui ka palgatasemed olid kesksed küsimused viimastes sektoriüleste läbirääkimiste voorudes kümne rühma vahel[[1]](file:///C:/Users/ssm/Downloads/EF23067_Belgium_Publication%20(1).docx#_ftn1)", mis tõi kaasa vaidlusi ja mõnikord valitsuse ühepoolset sekkumist.

Ministrite nõukogu kiitis 23. jaanuaril 2022 heaks kuningliku dekreedi eelnõu, mille eesmärk on kehtestada tööjõukulude maksimaalne areng aastateks 2023–2024. Arvestades, et sotsiaalpartnerid ei suutnud palganormi osas kokkuleppele jõuda[[2]](file:///C:/Users/ssm/Downloads/EF23067_Belgium_Publication%20(1).docx#_ftn2), otsustas valitsus järgida ettevõtluse kesknõukogu ettevalmistavat aruannet ja kehtestas palganormiks 0%.

Et pakkuda täiendavat tasu üle 0%, lubas valitsus ühekordset preemiat "tarbimistšeki" kujul. Ettevõtetel, kes saavutasid 2022. aastal "häid või erakordseid tulemusi", oli võimalus anda oma töötajatele ühekordne ostujõupreemia. Ostujõupreemia ulatus häid tulemusi saavutanud ettevõtete puhul maksimaalselt 500 euroni töötaja kohta. Erakordselt suurt kasumit teeninud ettevõtete puhul oli see preemia maksimaalselt 750 eurot töötaja kohta.

24. jaanuaril 2023 avaldas riiklik töönõukogu nii töötajate kui ka tööandjate esinduse eriarvamuse ostujõu preemiat käsitleva kuningliku dekreedi eelnõu kohta. Nii töötajate kui ka tööandjate esindajad märkisid, et praegu ei ole seaduses ega määruses mõisteid "suur kasum" ja "erakordselt suur kasum" määratletud.