Küprose tööelu profiil riigis
See profiil kirjeldab Küprose tööelu põhijooni. Selle eesmärk on anda asjakohast taustteavet tööelu puudutavate struktuuride, institutsioonide, osalejate ja asjakohaste eeskirjade kohta.
See hõlmab näitajaid, andmeid ja regulatiivseid süsteeme järgmistes aspektides: osalejad ja institutsioonid, kollektiivsed ja individuaalsed töösuhted, tervis ja heaolu, palk, tööaeg, oskused ja koolitus ning võrdsus ja mittediskrimineerimine töökohal. Profiile ajakohastatakse süstemaatiliselt iga kahe aasta tagant.
2021. aastal hakkas Küprose majandus taas kasvutempot kogema: sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta kasvas 10,5%, mis oli oluliselt kõrgem kui EL 27 keskmine sellel aastal. Sarnaselt ülejäänud ELiga vähenes töötus 0,1%, kuigi naiste töötuse määr (mis pandeemia ajal vähenes) tõusis 0,3%. Ka üldine tööhõive määr suurenes, kuid Küprosel oli kasv veidi madalam kui EL 27 keskmine. 2022. aastal need positiivsed arengud jätkusid. SKP elaniku kohta kasvas 4%, mis oli jällegi kõrgem kui EL 27 keskmine sel aastal. Tööpuudus vähenes veelgi 0,7%, mis oli märkimisväärne langus, kuid mitte nii suur langus kui EL 27 keskmine. Kui nii meeste kui ka noorte tööpuudus vähenes (vastavalt 1,1% ja 0,9%), siis naiste seas oli langus minimaalne. Kuigi see oli esimene kord, kui naiste töötus vähenes alates 2020. aastast, oli töötuse määr kõrgem kui 2020. aastal. Lisaks vähenes noorte töötus oluliselt vähem kui EL 27 keskmine. Kogutööhõive seevastu kasvas Küprosel 2022. aastal rohkem kui EL 27 keskmine; noorte tööhõive määr jätkas siiski langust, vastupidiselt EL 27 keskmise tõusule.
Küprose praeguses töösuhete süsteemis on tööseadusandlus teisejärguline reguleerimisvahend. Arvestades, et tööõigus koosneb tavaõigusest ja põhikirjast, reguleerivad töösuhet tavalised lepinguõiguse põhimõtted (lepinguõigus (149. peatükk), mida vajaduse korral täiendavad seadusest tulenevad õigused ja kohustused. Selles kontekstis reguleeris Küprose töösuhteid kuni viimase ajani väga piiratud arv seadusi, peamiselt 1967. aasta töösuhte lõpetamise seadus, mida muudeti 2002. aastal (seadus 159(I)/2002), ja 1967. aasta tasustatud põhipuhkuse seadus, mida muudeti 2002. aastal (seadus 169(I)/2002). ELi õigustiku tööõiguse valdkonnas võeti aga alates 2002. aastast vastu rida õigusakte, mis reguleerivad nüüd märkimisväärset hulka töötingimusi. Mõnel juhul õigustik ette soodsamad tingimused kui kollektiivlepingutes kokku lepitud tingimused (näiteks põhipuhkus).
Praegune töösuhete süsteem konsolideeriti oluliselt pärast 1960. aastat – Küprose iseseisvuse aastat – kahe aluspõhimõtte alusel: vabatahtlikkus ja kolmepoolne koostöö. Nendest põhimõtetest lähtuvalt on kollektiivläbirääkimistel olnud traditsiooniliselt juhtiv roll töösuhete reguleerimisel ning õigusaktid on olnud teisejärguline vahend (vt eespool). Samamoodi on riigi sekkumine töösuhetesse ja eriti töötingimuste kujundamisse viidud miinimumini. Selles kontekstis on riigi roll peamiselt vahendav. Nagu on sätestatud ka töösuhete seadustikus (Κώδικας Βιομηχανικών Σχέσεων, IRC), sekkub ta tööministeeriumi vahendusteenistuse ja sotsiaalkindlustusameti (Υπουργείο Εργασίας και Κοινωνικών Ασφαλίσεων, MLSI) kaudu juhtudel, kui tööandjate organisatsioonide ja ametiühingute vaheliste otseste kahepoolsete läbirääkimiste käigus ei ole võimalik kokkuleppele jõuda. Majandustegevuse sektorites, kus ametiühingute esindatus puudub või on nõrk, kehtestab riik õigusaktidega põhiliste töötingimuste miinimumstandardid, nagu miinimumpalk ja tööaeg konkreetsete kutsealade või majandustegevussektorite puhul, näiteks jaekaubandussektoris. Arvestades ametiühingute arvu vähenemist ja eelkõige hiljutist majanduskriisi, on ametiühingud alates 2013. aastast kaldunud rohkem pooldama riigi sekkumist minimaalsete töötingimuste reguleerimisse. Näiteks 2016. aasta aprillis, pärast hotellisektori kollektiivlepingu uuendamist, muutis esindajatekoda (Βουλή των Αντιπροσώπων) hotellitöötajate töötingimuste määrust (Οι περί εργοδοτουμένων σε ξενοδοχεία (όροι υπηρεσίας) κανονισμοί), kohustades kõiki sektori tööandjaid laiendama miinimumõigusi ja hüvitisi kõigile hotellitöötajatele, kollektiivlepingu kohaldamisalast sõltumatult. See oli sektori ametiühingute peamine nõue. Sarnases ehitussektorit puudutavas protsessis jõudsid valdkondlikud sotsiaalpartnerid 2019. aastal kokkuleppele sektori kollektiivlepingu uuendamises, sealhulgas õigusakti kehtestamises, millega kehtestatakse kõigile sektori töötajatele minimaalsed töötingimused. Erinevalt kõigist muudest õigusaktidest, millega kehtestatakse minimaalsed töötingimused, nähakse selle 2020. aasta mais vastu võetud õigusaktiga ette nende miinimumtingimuste automaatne areng kooskõlas tööstusharu kollektiivlepingu vastavate sätetega. Need arengud viivad eelduseni, et tulevikus kutsutakse reguleerivaid ja seadusandlikke asutusi sagedamini üles võtma meetmeid, mis reguleerivad töösuhte miinimumtingimusi.
Tõepoolest, 2021. ja eriti 2022. aastal toimus tööseadusandluses märkimisväärne areng. Selle lühikese aja jooksul tehti muudatusi rasedus- ja sünnituspuhkuse seaduses ning palgakaitse seaduses. Lisaks võeti vastu uus seadus isapuhkuse, vanemliku hoolduse, vääramatu jõu ja paindliku töökorralduse kohta, mis tulenes ühtlustamisest ELi töö- ja eraelu tasakaalu käsitleva direktiiviga. See seadus võeti vastu 2022. aasta detsembri alguses ja sellega tühistati varasemad vanemapuhkusevääramatu jõu ja isapuhkuse seadused. Lisaks viidi 2022. aastal esimest korda lõpule sotsiaaldialoog riikliku miinimumpalga kehtestamise üle Küprosel. Vastav ministri dekreet jõustus 2023. aastal, kuid see tekitas väga lahkarvamusi, kuna ametiühingud pidasid seda mitmes mõttes problemaatiliseks. Tegelikult on ametiühingutel viimastel kuudel olnud mitmeid põhjusi rahulolematuseks olla. Lisaks problemaatilisele miinimumpalga dekreedile on olnud palju erineva tähtsusega vaidlusi. Need vaidlused hõlmavad järgmist: suur hulk hotelliomanikke ei pidanud kollektiivlepingust kinni isegi pärast selle seaduseks saamist, kuna ametiühingute arvates lisas ametisoleva valitsuse dekreet, mis võimaldas hotelliomanikel ja teiste sektorite tööandjatel võtta tööle üha rohkem töötajaid kolmandatest riikidest, solvangut kahjule; kaugtöö seaduseelnõu, mis koostati pärast produktiivset sotsiaaldialoogi, ei jõudnud kunagi esindajatekoja, kuna sekkus tööandjate organisatsioonid, kes lootsid selles küsimuses soodsamat ELi direktiivi; ja tööandjate organisatsioonid keeldusid elukalliduse toetuse (COLA) taastamise kokkuleppest ning valitsus ei soovinud sellest kinni pidada, olukord, mis viis Küprose Vabariigi ajaloo esimese üldstreigini. Kõik need vaidlused on endiselt käimasolevad ja lahendamata küsimused.
