Eesti tööelu profiil
See profiil kirjeldab Eesti tööelu põhijooni. Selle eesmärk on anda asjakohast taustteavet tööelu puudutavate struktuuride, institutsioonide ja asjakohaste eeskirjade kohta.
See hõlmab näitajaid, andmeid ja regulatiivseid süsteeme järgmistes aspektides: osalejad ja institutsioonid, kollektiivsed ja individuaalsed töösuhted, tervis ja heaolu, palk, tööaeg, oskused ja koolitus ning võrdsus ja mittediskrimineerimine töökohal. Profiile ajakohastatakse süstemaatiliselt iga kahe aasta tagant.
Aastatel 2012–2022 kasvas Eesti SKP oluliselt, 31,9%, mis on tunduvalt kõrgem kui ELi sama perioodi keskmine (15,29%). Selle aja jooksul vähenes üldine tööpuudus 9,9%-lt 5,6%-le (langus 4,3 protsendipunkti). Enim vähenes meeste tööpuudus (4,8 protsendipunkti). Tööhõive näitajad suurenesid aastatel 2012–2022 kõigis kategooriates ja näitasid ELi keskmisega võrreldes märkimisväärset paranemist: noorte tööhõive määr tõusis EL 27s vaid 0,6 protsendipunkti, samas kui Eestis tõusis see 3,8 protsendipunkti. Kuigi kõik tööhõivenäitajad kasvasid kuni 2018. aastani pidevalt, siis 2019. aastal need näitajad veidi vähenesid (välja arvatud naiste puhul). 2020. aastal vähenes SKP 2019. aastaga võrreldes 3,2%, mis on vähem kui EL 27 6,2% kasv.
Töölepinguseadusreguleerib töösuhteid erasektoris jateenistuse seadusavalikku sektorit. 2009. aastal jõustus uus töölepingu seadus ja 2013. aastal uus avaliku teenistuse seadus. Alates 2014. aastast tuleb töötamise registris registreerida kõik töötamise vormid (tasustatud või vabatahtlik).
Töösuhteid reguleerivad ametiühinguteseadustöötajateusaldusisiku seadus,kollektiivse töötüli lahendamise seadus ja kollektiivlepingu seadus.
Praegune töösuhete süsteem Eestis töötati välja 1990. aastate alguses. Kuigi aastakümnete jooksul on palju muutunud, on kollektiivläbirääkimisi ja kollektiivvaidluste lahendamist käsitlevates õigusaktides tehtud vaid mõned muudatused. Näiteks on Eestis alates 2007. aastast olnud töötajate esindamise kahekordne kanal: töötajaid võib esindada ametiühing ja/või usaldusisik.
Eestis on kollektiivläbirääkimised alati olnud detsentraliseeritud, kuna need toimuvad enamasti ettevõtte tasandil. Valdkondlikul tasandil kehtivad kollektiivlepingud ainult kahes sektoris: transpordis ja tervishoius. Riiklikul tasandil peavad Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Eesti Tööandjate Keskliit (ETKL) tavaliselt igal aastal läbirääkimisi miinimumpalga üle. 2017. aastal lepiti kokku, et aastatel 2019–2022 arvutatakse riiklik miinimumpalga tõus igal aastal tööviljakuse ja majanduskasvu alusel. Kultuuritöötajate töötasu alammäära lepivad igal aastal kokku Eesti Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO) ja Kultuuriministeerium. See hõlmab kõiki kõrgharidusega kultuuritöötajaid, kes töötavad riigiasutustes, riigile kuuluvates eraõiguslikes sihtasutustes ja avalik-õiguslikes asutustes kõrgharidust nõudval erialal ametikohal, kuid on soovitatav ka erasektori kultuurivaldkonnas.
Täna on ametiühingute liikmeskond Eestis üks madalamaid Euroopa Liidus.
Eestis toimib sotsiaaldialoog üldiselt (nt sotsiaalpartnerid on kaasatud poliitikakujundamisse ja on peamiste tööeluga seotud organisatsioonide järelevalveorganite liikmed). Kuigi on juhtumeid, kus sotsiaalpartnerid ei ole täielikult rahul oma koostööga valitsusega või sellega, mil määral nende ettepanekuid arvesse võetakse, on nende osalus üldiselt hea ja nende häält võetakse kuulda.
2018. aastal taastasid riikliku tasandi sotsiaalpartnerid ja valitsus peaministri kutsel kolmepoolse sotsiaaldialoogi, kogunedes arutama töö-, maksu- ja sotsiaalpoliitikaga seotud teemasid. Sarnane kohtumine toimus 2020. aastal. Need kohtumised on oma eesmärki hästi täitnud, kuid sisse on seatud ka regulaarsed kohtumised sotsiaalministriga.
COVID-19 ei avaldanud töösuhetele olulist mõju. Kohtumisi jätkati ja toimusid kavandatud läbirääkimised. Sotsiaaldialoog oli pandeemia ajal tugev: koostöös sotsiaalpartneritega töötati välja mõned kõige olulisemad kriisi leevendamise meetmed (nt ajutised palgatoetused, töötajate enda haigushüvitiste sissemaksete vähendamine), mis osutusid edukaks ning näitasid sotsiaalpartnerite koostöö- ja kompromissivalmidust ning sotsiaaldialoogi tähtsust.
