Itaalia taust

Majandus- ja rahandusministeeriumiNota di Aggiornamento al Documento di Economia e Finanza) (majandus- ja rahandusministeerium, 2022) 2022. aasta ajakohastatud märkus, mille ministrite nõukogu kiitis heaks 28. septembril 2022, piirdub Itaalia majanduse ja riigi rahanduse praeguste suundumuste ja prognooside analüüsiga kehtivate õigusaktide alusel. Pärast kuut kvartalit oodatust kiiremat kasvu, mis 2022. aasta teises kvartalis viis sisemajanduse koguprodukti (SKP) 2019. aasta (COVID-19 pandeemiale eelnenud aasta) keskmisest kõrgemale, tundusid majanduse väljavaated 2022. aasta septembris vähem soodsad. Maailmamajandus ja Euroopa majandus on märgatavalt aeglustunud. Ekspansiivse majandustsükli võimaliku pöördumise märgid on tingitud energiahindade tõusust, intressimäärade järsust tõusust inflatsiooni kiirenemise tõttu ja geopoliitilisest olukorrast. 2022. aastal tõstis hindade järsk tõus energiaimpordi kulusid Itaalias enneolematul määral, surudes kaubandusbilansi pärast peaaegu 10 aastat kestnud katkematut ülejääki puudujääki. Samal ajal aitas inflatsiooni tõus kaasa maksutulude kasvule, mis oli prognoositust palju suurem; Saadud lisatulu kasutas valitsus energiahinna tõusu mõju leevendamiseks kodumajapidamistele ja ettevõtetele. Valitsuse poolt 2022. aastal vastu võetud meetmed toetasid riigi majandust. Rahvusvahelise Valuutafondi andmetel oli SKP elaniku kohta 2022. aasta lõpuks kasvanud 3,7%, võrreldes 7%-ga 2021. aastal. Tulude positiivse arengu ja avaliku sektori kulutuste aeglustamise tulemusel vähenes valitsemissektori eelarvepuudujäägi osakaal SKPst 9%-lt 2021. aastal 7,9%-le 2022. aastal.

Itaalia tööõiguse allikad võib jagada kahte rühma: seadusandlikud allikad (Euroopa, riiklikud ja piirkondlikud) ja riiklikud kollektiivlepingud. Kohtupraktika ja Tööinspektsiooni juhised võivad oluliselt mõjutada töösuhete korraldamist.

Tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid reguleerivad peamiselt seadused, riiklikud kollektiivlepingud ja detsentraliseeritud kollektiivlepingud, jättes konkreetsed küsimused lahendada individuaalsete töölepingutega.

Kõige olulisemad töö- ja töösuhteid käsitlevad õigusallikad on järgmised:

• Itaalia põhiseadus (artiklid 1, 3, 4, 35–41, 45, 46 ja 99)

• töötajate põhimäärus (seadus nr 300/1970), mille kuus jaotist käsitlevad järgmisi teemasid: töötajate vabadus ja väärikus, ametiühinguvabadus, ametiühingutegevus, mitmesugused ja üldsätted, töölesuunamise eeskirjad, lõpp- ja kriminaalsätted

• 1993., 2009., 2011., 2013., 2014. ja 2018. aasta raamlepingud kollektiivlepingute ja töösuhete süsteemide kohta (protokollid ja konsolideeritud tekstid)

• individuaalset vallandamist käsitlevad eeskirjad (töötajate põhimääruse artikkel 18, seadus nr 604/1966, 92/2012, 23/2015)

• kollektiivse vallandamise eeskirjad (seadused nr 223/1991, 92/2012, 23/2015)

• tööseadus (tööõiguse reform, mida rakendati aastatel 2014–2016 mitme seadusandliku meetme vastuvõtmisega: seadused nr 22/2015, 23/2015, 80/2015, 81/2015, 148/2015, 149/2015, 150/2015, 151/2015, 185/2016), millega reguleeritakse individuaalset ja kollektiivset vallandamist, paindlikku töökorraldust, sotsiaalseid turvavõrke jne.

• tööaja eeskirjad (seadus nr 66/2003)

• töötervishoiu ja tööohutuse konsolideeritud tekst (seadus nr 81/2008);

• Seadus nr 104/2022, millega rakendatakse direktiivi (EL) 2019/1152 ja kehtestatakse tööandjatele uued kohustused seoses töötajale töölepingus esitatava teabega

• Seadused nr 215/2003 ja 216/2003, millega kehtestatakse meetmed soo, rassi, etnilise päritolu ning diskrimineerimise vältimiseks tööhõives ja töötingimustes

töösuhteid ja kollektiivläbirääkimiste süsteemi seadusandja ei reguleeri. Ametiühinguid ning tööandjate esindatust ja esindatust käsitlevad eeskirjad on Itaalias peaaegu olematud. Ametiühingutevaheline süsteem (ordinamento intersindacale) võimaldab vaadelda töösuhete eeskirjade kohaldamise mõju Itaalia töösuhete süsteemi dünaamikale. Ametiühingutevahelise süsteemi eeskirjad on sätestatud konföderaalsetes lepingutes, raamlepingutes, protokollides, määrustes jne. Neile võivad alla kirjutada kahepoolselt, töötajate konföderatsioonid ja tööandjate konföderatsioonid või kolmepoolselt, kui valitsus osaleb. Siinkohal tuleb mainida ametiühingute esindatust käsitlevat konsolideeritud teksti (TLÜ 2014), mis tuleneb 10. jaanuari 2014. aasta kokkuleppest Itaalia Tööstuse Üldliidu (Confederazione Generale dell'Industria Italiana, Confindustria) ja Tööliidu (Confederazione Generale Italiana del Lavoro, CGIL), Itaalia Töötajate Ametiühingute Keskliidu (Confederazione Italiana Sindacati Lavoratori), CISL) ja Itaalia Töötajate Ametiühing (Unione Italiana del Lavoro, UIL).

Itaalia töösuhteid ja kollektiivläbirääkimiste süsteemi reguleerivad traditsiooniliselt riiklikud pädevad asutused. See süsteem põhineb jõudude tasakaalul peamiste ametiühingute (CGIL, CISL ja UIL) vahel – see tähendab konföderaalsed ametiühingud, mis esindavad Itaalia kõigi majandussektorite töötajaid ja juhivad tööstusharudevahelisi kollektiivläbirääkimisprotsesse. Kolme ametiühingu loomise, arengu ja riikliku asutamise ajal olid nad kooskõlas Itaalia kolme domineeriva poliitilise jõu ja ideoloogilise traditsiooniga (st marksistlik/sotsialistlik, kristlik ja vabariiklik traditsioon). Aja jooksul ning massiparteide kriisi ja tugeva poliitilise ideoloogia tõttu on kolm konföderaalset ametiühingut võimaldanud erinevatel ideoloogiatel endas koos eksisteerida, kuigi nende algne identiteet on osaliselt säilinud.

Vajadus vormistada töösuhete eeskirjad Itaalias on tekkinud kahel põhjusel: ühelt poolt autonoomsete ametiühingute ja sõjaliste rühmituste esilekerkimise tõttu, mis on õõnestanud kolme konföderatsiooni hegemoonilist positsiooni, ja teiselt poolt suurte ideoloogiliste konfliktide hääbumise tõttu konföderatsioonide vahel. Itaalia töösuhete süsteem on hakanud koostama oma määrusi, mis on sätestatud konföderatsioonidevahelistes lepingutes, raamlepingutes, protokollides jne.

Itaalia töösuhete raamistikku on viimastel aastatel tehtud mitmeid muudatusi, et suurendada detsentraliseeritud läbirääkimiste tähtsust ning saavutada tihedam seos palkade ja tootlikkuse vahel.

2018. aastal jõudsid peamine tööandjate keskliit Confindustria ning CGIL, CISL ja UIL läbirääkimissüsteemi osas sektoriülesele kokkuleppele (9. märtsi 2018. aasta tehasepakt (Patto della Fabbrica)). Leping on mõeldud toetama tootmise ja teenuste ümberkujundamist ja digitaliseerimist, pannes rõhku tõhususele ja osalemisele. Lepinguga kehtestatakse suunised töösuhete sisu ja institutsioonide kohta ning mõnede vastastikust huvi pakkuvate küsimuste kohta, mille üle tuleks tulevaste kokkulepete üle läbirääkimisi pidada. Eelkõige hõlmab see esindatuse sertifitseerimist ja rõhutab vajadust laiendada kokkulepet tööandjate organisatsioonidele. Lepingus kinnitatakse ka läbirääkimissüsteemi kahetasandilist struktuuri, mille põhisambaks on riiklikud tugiasutused ja DCBA-d konkreetsete ettevõtte tasandi tavade ja vajaduste toetamise vahenditeks, ning määratakse kindlaks mitmed küsimused, mida tulevastel läbirääkimistel käsitletakse, näiteks lepinguline heaolu; koolitus ja oskuste arendamine; tervishoid ja ohutus kui osaluspõhiste töösuhete arendamise prioriteetne valdkond; aktiivne tööturupoliitika, et tagada kaasavam ja dünaamilisem tööturg; ja osalustavad, eriti uuenduslikud töökorralduslikud mudelid, mida DCBA-d peaksid edendama. Üks töötervishoiu ja tööohutuse küsimusi käsitlev rakendusleping sõlmiti 2018. aasta detsembris.

Väärib märkimist, et uudne on ainulaadne tähtnumbriline kood, mille riiklik majandus- ja töönõukogu (Consiglio Nazionale dell'Economia e del Lavoro, CNEL) igale NCBA-le määrab. dekreetseaduse nr 76/2020 (muudetud muudatustega seaduseks nr 120/2020) artikli 16 kvartal, milles on sätestatud, et tööandja peab esitama töötaja suhtes kohaldatava NCBA-ga seotud andmed oma kohustuslikes teadetes töö- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumile ning riiklikule sotsiaalkindlustusinstituudile (INPS) esitatavates igakuistes aruannetes; CNELi poolt CNELi poolt lepingu CNEL-arhiivi lisamisel määratud kordumatu tähtnumbrilise koodi abil. INPSi 12. novembri 2021. aasta ringkirjas nr 170 anti teavet andmete liikumise kohta Uniemensi voo kaudu, mida hõlbustas CNELi omistatud kordumatu tähtnumbriline kood. Alates 2022. aasta veebruari tööandja deklaratsioonist edastatakse andmed eranditult CNEL-koodi kaudu. Erandiks on põllumajanduse ja majapidamistööde sektori kollektiivlepingud, mille puhul tööandjate suhtlemine INPSiga toimub ka muude teabevoogude kaudu ja mille puhul on Uniemensi lähteteave seega osaline. See võimaldab saada väga täpseid andmeid riikide keskpankade maksustamise eesmärgil kohaldamise kohta.

COVID-19 pandeemia muutis kollektiivläbirääkimised keerulisemaks, eelkõige selle majandusliku mõju ja taastumisega seotud ebakindluse tõttu. Läbirääkimised valdkondlike kokkulepete uuendamise üle siiski jätkusid ja jõuti kokkulepeteni. Mõnel juhul kavandati palgatõus lepingute kehtivusaja jooksul, et võtta arvesse eeldatavat taastumisperioodi.

Alates 2020. aasta märtsist on töö- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi, tervishoiuministeeriumi, majandusarengu ministeeriumi, riikliku tööõnnetuskindlustuse instituudi (INAIL) ja sotsiaalpartnerite vaheliste arutelude tulemusel koostatud ühine protokoll COVID-19 töökohal leviku vastu võitlemise ja selle leviku piiramise meetmete kohta, mida on korduvalt muudetud ja rakendatud. Protokoll ja selle hilisemad ajakohastamised, millega arendatakse edasi seaduses nr 81/2008 (töötervishoiu ja tööohutuse konsolideeritud tekst) sätestatud põhimõtteid, loovad võrdlusraamistiku ettevõtte tasandi töötervishoiu ja tööohutuse protokollide kehtestamiseks.

Kehtestati töötajate kohustuslik vaktsineerimine COVID-19 vastu. 2021. aastal muutus ettevõtte ruumidesse sisenemise tingimuseks nn rohelise passi olemasolu ehk tõend vaktsineerimise või COVID-19 läbipõdemise kohta. 2022. aasta alguses nõudsid kõik 50-aastased ja vanemad avaliku ja erasektori töötajad töökohale pääsemiseks tugevdatud nn rohelist passi ehk tõendit, et selle omanik on vaktsineerimistsükli läbinud. Sama üldine kohustus ilma 50-aastase vanusepiiranguta puudutas ka teatavaid COVID-19 nakkuse ohus olevate töötajate kategooriaid, nimelt avaliku ja erasektori tervishoiusektori töötajaid (arstid, õed ja muud töötajad); Residenze Sanitarie Assistenziali (sotsiaalmeditsiinilised hooldekodud mitteisemajandavatele eakatele ja puuetega inimestele); koolitöötajad (kõigi tasemete era- ja riigikoolides, ülikoolides ja koolitusasutustes); ning kaitse-, julgeoleku- ja riikliku päästesektori töötajad. Vaktsineerimisnõudeid mittetäitnud töötajatele määrati rahatrahv. Lisaks peeti nõudeid mittejärgivaid töötajaid ebaõiglaselt töölt puuduvaks, kuid ilma distsiplinaarkaristusteta, kellel oli õigus säilitada oma töökoht kuni nn rohelise passi esitamiseni. Tööandjad ei olnud kohustatud maksma töötajatele tasu põhjendamatu puudumise päevade eest. Kuni 15. juunini 2022 võivad tööandjad pärast viiepäevast põhjendamatut töölt puudumist kohustusliku vaktsineerimise kohustuse täitmata jätmise tõttu peatada töötajate teenistusest nende asendamiseks sõlmitud töölepingu kehtivuse ajaks, mis ei ületa 10 tööpäeva ja mida saab pikendada kuni 15. juunini 2022. 15. juunil 2022 kaotati töökohale sisenemiseks vaktsineerimise nõue peaaegu kõigi eespool nimetatud töötajate kategooriate puhul, välja arvatud tervishoiutöötajad ja Residenze Sanitarie Assistenzialis töötavad töötajad, kelle puhul see nõue kaotas kehtivuse 1. novembril 2022.

COVID-19 pandeemia kiirendas kaugtöö kasutuselevõttu Itaalias. Selle töökorralduse kasutamine suurenes pandeemia ajal ja see näib olevat esilekerkiv mudel, mis iseloomustab töö tulevikku Itaalias. 7. detsembril 2021 jõuti töö- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumis sotsiaalpartneritega kokkuleppele esimeses riiklikus protokollis, mis käsitleb agiilset töötamist erasektoris. Protokollis sätestatakse kaugtöö määratlus ning riikliku, ettevõtte ja territoriaalse tasandi kollektiivläbirääkimiste suunised kooskõlas seaduses nr 81/2017 sätestatud eeskirjadega ja kehtivates kollektiivlepingutes. Kollektiivläbirääkimiste käigus määratakse kindlaks, milliseid meetmeid tuleb konkreetsetes sektorites rakendada.