Kollektiivläbirääkimised Itaalias

Kollektiivlepingutel ei ole erga omnes mõju: need ei ole õiguslikult siduvad kõigile sektori töötajatele. Need on siduvad ainult tööandjatele, kes kuuluvad nendesse organisatsioonidesse, kes on neile alla kirjutanud või kes otsustavad need vastu võtta ja kohaldada. Vastasel juhul on kollektiivlepingute kohaldamine tööandjale vabatahtlik, kes valib, millist kokkulepet kohaldada.

NCBA-d sõlmitakse kogu Itaalia territooriumi kohta ja neid kohaldatakse kõigi sama sektori töötajate suhtes (tsentraliseeritud tasandil). Sellel tasandil kehtestatakse töösuhete peamised aspektid, nagu miinimumpalk, tööaeg, töökohtade klassifitseerimine ja töötingimused.

Teatavad töö konkreetsed aspektid, nagu stimuleeriva tasustamise skeemid, tulemustasud, tootlikkuse standardid ja hüvitiste eriliigid, on reguleeritud DCBA-des. Viimaste aastate õigusaktidega on kehtestatud stiimulid, et soodustada nii töökoha tulemuslikkusega seotud kavade kui ka ettevõtete hoolekandekavade levikut, et suurendada abisaajate arvu töötajate seas ja laiendada tootlikkuse lisatasusid.

Riiklikud pädevad asutused võivad olla sektoriülesed, valdkondlikud või seotud konkreetsete kutsealadega ühes või mitmes sektoris, sõltuvalt sotsiaalpartnerite peetavate läbirääkimiste tasemest.

DCBA-d toimuvad enamasti ettevõtte/töökoha tasandil, erasektori tootmis- ja teenindussektoris ning avaliku halduse sektoris. Mõnes sektoris sõlmitakse siiski detsentraliseeritud lepinguid territoriaalsel tasandil. Näiteks ehitussektoris sõlmitakse DCBA-d provintsi tasandil ning sama kehtib ka põllumajanduse ja turismi kohta; käsitööndussektoris peetakse DCBA-de üle läbirääkimisi piirkondlikul tasandil.

Töötajate kollektiivsete palgaläbirääkimiste katvus

Märkused: * Protsent näitab CGILi, CISL-i ja UIL-i allkirjastatud NCBA-de katvust. ** Töötajate protsent, kes töötavad kohalikes üksustes, kus üle 50% töötajatest on hõlmatud kollektiivlepinguga, võrreldes uuringus osalenud töötajate koguarvuga.

Allikad: Eurofound, Euroopa ettevõtete uuring 2013/2019 (sealhulgas erasektori ettevõtted, millel on rohkem kui 10 töötajaga tegevuskohti (majandustegevuse nomenklatuuri koodid B–S), võimalik on mitu vastust); Eurostat [earn_ses10_01], [earn_ses14_01], [earn_ses18_01] (sealhulgas rohkem kui 10 töötajaga äriühingud (majandustegevuse nomenklatuuri koodid B–S, v.a O), kusjuures iga kohaliku üksuse kohta on üks vastus); CNEL (2022); OECD ja AIAS (2021).

Läbirääkimiste tasemed

Itaalias on palgakujunduse kollektiivläbirääkimiste kõige olulisem tasand valdkondlik tasand. Itaalia riikide keskpangad iga majandussektori kohta sisaldavad miinimumpalka käsitlevaid sätteid. Nende hulka kuuluvad tabelid, mis on struktureeritud miinimumpalga künniste alusel, mis on seotud töötajate ülesannetega igal tasandil. Tööpäeva maksimaalne pikkus, sõltuvalt sektorist ja teostatava tegevuse liigist, on samuti kindlaks määratud riikide riikide pädevates asutustes.

Tasustamisstruktuuri ja tööaja juhtimise mõnede aspektide, näiteks ergutuskavade, erisoodustuste, kaugtöö ja ületunnitöö tasustamise reguleerimine on aga delegeeritud detsentraliseeritud tasandi kokkulepetele.

Kollektiivläbirääkimiste tasemed, 2022

Märkused: Itaalia konföderatsioonidevaheline tasand (livello interconfederale) ei käsitle individuaalseid töösuhteid, vaid määratleb kollektiivläbirääkimisi reguleerivad eeskirjad ja hõlmab mõningaid üldisi küsimusi, näiteks õpipoisiõpet. Selles sätestatakse eeskirjad valdkondlike läbirääkimiste tasandi kooskõlastamiseks detsentraliseeritud läbirääkimistasanditega ning kehtestatakse palgaläbirääkimiste üldised võrdluskriteeriumid, sealhulgas palkade ostujõu kaitseks.

Liigendus

TLÜ 2014 kohaselt peaksid DCBA-d käsitlema ainult neid küsimusi, mis on neile delegeeritud riiklike pädevate asutuste või seadusega. Põhiõigused ja miinimumpalga tase kehtestatakse riiklikul/valdkondlikul tasandil, samas kui DCBA-de eesmärk on kohandada üldtingimusi konkreetse kontekstiga kooskõlas riiklikul/valdkondlikul tasandil või seadusega kehtestatud kohustuslike sätetega.

NCBA-sid uuendatakse tavaliselt iga kolme aasta tagant. DCBA-de kestus on erinev, kuid pikendamine järgib tavaliselt riiklike pädevate asutuste ajastust, vältides läbirääkimiste kattumist. Tootlikkuse standardeid ja tootlikkuse boonuseid käsitlevaid kokkuleppeid uuendatakse siiski tavaliselt igal aastal, vähemalt muutuveesmärkide läbivaatamiseks.

TLÜ 2014 alusel leppisid sotsiaalpartnerid kokku, et vältida läbirääkimisvoorude liigset pikenemist, et pikendamisettepanekud tuleb esitada kuus kuud enne NCBA kehtivusaja lõppemist.

Kui NCBA uuendamine viibib, on selle klauslid üliaktiivsed – see tähendab, et need jäävad kehtima kuni järgmise uuendamiseni. Selline olukord ei ole Itaalias haruldane, eriti killustatumate majandussektoritega seotud riikide pädevate asutuste puhul.

Itaalia läbirääkimissüsteemis on kehtestatud horisontaalsed ja vertikaalsed koordineerimismehhanismid: riiklikud pädevad asutused reguleerivad palku kooskõlas 2009. aasta konföderatsioonidevahelise raamkokkuleppe sätetega kollektiivläbirääkimiste korra reformi kohta. Lepinguga nähakse ette võrdlusraamistik sektorite uuendamiseks, et võtta arvesse inflatsiooniprognoose, et tagada ostujõu säilimine (horisontaalne koordineerimine). Lisaks nähakse lepingus ette avamisklauslite lisamine valdkondlikesse kokkulepetesse, mida peaksid haldama liikmesriikide läbirääkimispooled (vertikaalne koordineerimine).

Itaalia kollektiivlepingute tõhusust seadusega ei pikendata. Tööandjad võivad kollektiivlepingut oma töötajate suhtes kohaldada ka siis, kui nad ei ole selle allkirjastanud tööandjate organisatsiooni liikmed. Tööandjate organisatsioonid ja ametiühingud võivad kollektiivlepingule alla kirjutada ka siis, kui nad ei ole selle üle läbirääkimisi pidanud (nad võivad seda teha, järgides seda).

NCBA-d näevad ette miinimumpalga selle sektori töötajatele, kuhu nad kandideerivad. NCBA-d kehtivad aga töötajate suhtes ainult siis, kui tööandja nii otsustab.

Itaalia põhiseaduse artiklis 36 on sätestatud, et töötajatel on õigus saada töötasu, mis on vastavuses nende töö kvaliteedi ja kvantiteediga (proportsionaalsuse põhimõte) ning igal juhul tagada neile ja nende peredele inimväärne elu (piisavuse põhimõte). Tsiviilseadustiku artikli 2099 lõike 2 kohaselt määrab poolte kokkuleppe puudumisel tasu kindlaks kohtunik. Miinimumpalka käsitlevate täiendavate konkreetsete õigusaktide puudumisel rakendatakse konstitutsioonilist põhimõtet nn piisava palga kohtupraktikaga, mis põhineb põhiseaduse artikli 36 lõike 1 ja tsiviilseadustiku artikli 2099 lõike 2 koostoimel. Eelkõige märgib Itaalia ülemkohus (Corte di Cassazione), et põhiseaduses sätestatud nõuetele vastab ainult riiklikes riigiasutustes kehtestatud miinimumpalk, millele on alla kirjutanud kõige esinduslikumad sotsiaalpartnerid. Seetõttu on riikide pädevates asutustes sisalduvad palgasätted kriteeriumid individuaalsetes lepingutes sätestatud palkade hindamiseks. Järelikult saavad töötajad oma tööandjad töökohtusse kaevata, et saada palka vastavalt NCBA-de kehtestatud parameetritele. See on kohtupraktika mehhanism palgatingimuste kaitsmiseks, eriti ametiühingute nõrkade sektorite töötajate jaoks.

Põhimõtteliselt on seaduses määratletud põhimõtted, millest ei saa erandeid teha. Riiklikud pädevad asutused täiendavad neid põhimõtteid üksikasjalike eeskirjadega, mis on kohandatud igale majandussektorile ja mis ei tohiks olla DCBA-de suhtes erandid.

Kollektiivlepingutes võib siiski ette näha avaklausleid. Avaklauslid tähendavad kõrvalekaldumist NCBA-st ja/või seadusest (TLÜ 2014). 2009. aasta raamlepinguga kehtestati avamisklauslite esialgne skeem. Seaduse nr 138/2011 artikliga 8 kehtestati võimalus, et DCBA-d (contratti di prossimità) võivad teha erandeid NCBA-dele ja teatud juhtudel isegi õigusaktidele. Seaduse nr 81/2015 kohaselt on ülesannete reguleerimise ja paindliku töö osas võimalikud erandid riiklikest ja DCBAdest (näiteks kvoodiklauslid tähtajalise töö puhul).

2009. aasta raamkokkuleppega on vastu võetud üldeeskirjad lepingute pikendamise ajastuse kohta. NCBA-d kehtivad kolm aastat nii õiguslike aspektide kui ka palga osas. Kui kollektiivlepingut ei pikendata õigeaegselt, antakse töötajatele konkreetne majanduslik preemia. TLÜ 2014 kohaselt võivad riiklikud pädevad asutused kehtestada ka sektoriüleste sotsiaalpartnerite kaasamise, kui valdkondlikud sotsiaalpartnerid ei suuda lepingu pikendamises kokku leppida. Kollektiivlepingud kaotavad kehtivuse lõpetamise kuupäeval. Pooled võivad nende kohaldamist jätkata, kuid nad ei ole kohustatud seda tegema, välja arvatud juhul, kui konkreetsete sätete ultraaktiivsus on riikide pädevates asutustes sõnaselgelt sätestatud. See juhtub enamikul juhtudel.

Kuigi läbirääkimiste ajal on formaalselt võimalik streiki välja kuulutada, on sotsiaalpartnerid seda küsimust autonoomselt reguleerinud, kehtestades konföderatsioonidevahelistes ja valdkondlikes kokkulepetes rahukohustuste perioodid ja protseduurid. Need lepingud hõlmavad läbirääkimiste etappi ning sisaldavad vaidluste lahendamise mehhanisme, mis on seotud töövõitluse ja vaidlustega.