Töövõitlus ja vaidlused Itaalias

Streigiõigus on sätestatud Itaalia põhiseaduse artiklis 40, mis jõustus 1948. aastal. Tõepoolest, töötajate põhikiri ei sekku otseselt streikide küsimusse, kuid see lisab streigid artikli 28 alusel tööandjate ametiühinguvastase käitumisega seotud kaitstud õiguste hulka ja keelab streikide alusel diskrimineerimise artikli 15 alusel.

Seadusandjate vaikides on kohtupraktika andnud arvukalt otsuseid, mis on eemaldanud Itaalia kriminaalkoodeksist streigiõiguse (fašistliku korporatiivse õigussüsteemi jäänused) kasutamise piirid.

Itaalia õigussüsteemis on arvukalt eeskirju, mis takistavad tööandjal sooritada streigiõiguse piiramisele suunatud toiminguid, näiteks streigis osalemisest tingitud vallandamise tühisus.

Streigiõigust peetakse "kollektiivselt teostatavaks individuaalseks õiguseks", kuna streigiga taotletav huvi on kollektiivse iseloomuga. Selleks, et streiki saaks pidada seaduslikuks, peavad olema täidetud kaks nõuet: (1) töötegevuse katkestamine on korraldatud kollektiivselt ja seda soodustab ametiühing või ametiühingusse mittekuuluv töötajate rühm, et kaitsta kollektiivseid huve; ja (2) töövõitlus toimub vabatahtlikkuse alusel.

Streigiõiguse kasutamisega peatatakse töösuhte kaks põhikohustust: töötajal on õigus tööd mitte teha; ja tööandja ei ole kohustatud maksma töötajale tööaja eest, mida streigis osalemise tõttu ei töötatud.

Mis puutub sihtrühma kuuluvatesse töötajatesse, siis Itaalias võivad toimuda järgmist tüüpi streigid:

• üldstreik (tööst hoidumine, mis mõjutab kõiki riigi töötajaid)

• valdkondlik streik (tööst hoidumine, mis mõjutab ainult ühte majandussektorit või töötajate kategooriat)

• kohalik streik (tööst hoidumine, mis mõjutab ainult teatavast geograafilisest piirkonnast pärit töötajaid)

• ettevõtte tasandi streik (konkreetse ettevõtte töötajaid mõjutavast tööst hoidumine)

Streigi omaduste osas võivad Itaalias esineda järgmist tüüpi streigid:

• tavaline streik (töölt hoidumine)

• valgete streik (töötajad rakendavad töölt hoidumise asemel mõttetult tööeeskirju, põhjustades ebamugavusi ja aeglustumist)

• liigendatud streigid (mille eesmärk on muuta tootmiselementide vahelisi funktsionaalseid sidemeid, et tekitada tööandjale maksimaalset kahju ja streikijatele minimaalne palgakaotus)

• vahelduv või luksumise streik (töötajate töö katkestamine lühikeseks ja ebaregulaarseks perioodiks)

• rotatsioonistreik või malelaua streik (organisatsiooni erinevad töötajate rühmad või osakonnad streigivad kordamööda)

Mis puutub streigi põhjustesse, siis Itaalias võivad esineda järgmist tüüpi streigid.

• Tavaline streik (tööst hoidumine majanduslikel/ametialastel eesmärkidel).

• Poliitiline streik (poliitilistel eesmärkidel tööst hoidumine). Tuleb eristada puhtalt poliitilist streiki ja poliitilis-majanduslikku streiki. Esimene puudutab poliitiliste valikute või üldiste poliitiliste suundumuste levikut ilma täpse majandusliku nõudeta, samas kui teine on suunatud poliitiliste sekkumiste saavutamisele, mis puudutavad konkreetselt töötajate sotsiaalmajanduslikke tingimusi. Konstitutsioonikohus kuulutas puhtalt poliitilise streigi esimest korda õiguspäraseks oma otsuses nr 123/1962. Kohtu hinnangul võimaldavad just streigi "majanduslikud eesmärgid" eristada puhtpoliitilist streiki kui pelgalt töötaja vabadust ja poliitilis-majanduslikku streiki kui töötaja õigust.

• Sümpaatiastreik (tööst hoidumine solidaarsusest teiste töötajate rühmadega, kellega on ühised huvid, või üksiku töötajaga). Seadus nr 146/1990 reguleerib streigiõigust olulistes avalikes teenustes, olenemata sellest, kas neid osutab avalik haldus või eraettevõtted. Olulised avalikud teenused on need, mis tagavad põhiseadusega kaitstud õigused (nt õigus haridusele, tervishoiule, avalikule julgeolekule ja liikuvusele) või avaliku korra ja avalikud huvid. Nende hulka kuuluvad näiteks kohalik transport, hädaabiteenistused, haiglad, tuletõrje, infrastruktuuriteenused, kooli lõpueksamid. Üldised kriteeriumid on, et streigi väljakuulutamisel tuleb kinni pidada etteteatamisajast ja et nendes teenustes toimuva streigi korral tuleb tagada minimaalsed teenused, et tasakaalustada streigiõiguse kasutamist ja muid kaitstud õigusi või huve. Minimaalsed teenused võib kehtestada kollektiivlepingute või seadusega. Loodi riiklik erikomisjon, mis tegeleb oluliste avalike teenuste streigiõiguse seaduse kohaldamisega (Commissione di garanzia dell'attuazione della legge sullo sciopero nei servizi pubblici essenziali).

Oodatakse töö- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi teatisi streikide kohta isedeklareeritud andmete kohta.

Avaliku teenistuse streikide töölaud on vahend, mille kaudu avalik teenistus täidab vastavalt seaduse 146/1990 sätetele oma kohustust esitada kogu teave avalikus teenistuses toimuvate riiklike streikide kohta, sealhulgas osalemisandmed (välja arvatud kohalikud ja/või piirkondlikud streigid).

• Avaliku halduse minister: Cruscotto degli scioperi nel pubblico impiego

Vaidluste kollektiivse lahendamise mehhanismid

Töövaidlust määratletakse kollektiivsena, kui see tuleneb tööandjate organisatsioonide ja ametiühinguorganisatsioonide vahelisest konfliktist.

Töösuhete ja töösuhete peadirektoraat tegeleb vahendustegevusega töövaidluste ja üldiselt riikliku tähtsusega ettevõtete kriiside korral, st mitmes piirkonnas asuvate tegevus- ja tootmisüksuste puhul. Eelkõige teeb peadirektoraat järgmist:

• tegeleb vahendustegevusega riikide pädevate asutuste kehtestamiseks ja uuendamiseks

• on pädev haldama ühiseid kontrollimenetlusi, mis on vajalikud sotsiaalkindlustuse ja koolituse peadirektoraadile ettevõtete reorganiseerimise ja kriiside korral erakorralise palgalisaravi lubamise taotluste esitamiseks

• on pädev läbi viima kollektiivse vallandamise menetluse haldusetappi vastavalt seadusele nr 223/1991

Lisateavet kollektiivsete töövaidluste kohta vt töö- ja sotsiaalpoliitika ministeerium (dateed-a) ning lisateavet töösuhete ja töösuhete peadirektoraadi kohta vt töö- ja sotsiaalpoliitika ministeerium (dateerimata b).

Individuaalsed vaidluste lahendamise mehhanismid

Itaalia kohtusüsteemis määrab töökohtunik iga esimese astme üldkohtu, teise astme apellatsioonikohtu ja kõrgeima kassatsioonikohtu legitiimsuse kontrollimiseks spetsiaalse kolleegiumi (töökohtud), kes on pädev tegema otsuseid tööõiguse ja sotsiaalkindlustusega seotud asjades.

Individuaalseid töösuhteid puudutavaid vaidlusi saab lisaks kohtuotsustele lahendada ka lepituse teel: seaduses sätestatud menetlus näeb ette, et otsuseid võib teha lepituskomisjon, mille eesistujaks on territoriaalselt pädeva provintsi töödirektoraadi direktor ning mis koosneb töötajate ja tööandjate esindajatest. See vaidluste lahendamise vahend oli ette nähtud selleks, et leevendada töökohtute töökoormust ja vähendada viivitusi nende menetlustes.

Lisaks toimub praktikas veel üks üsna sagedane lepitusmenetlus paljudes kollektiivlepingutes ette nähtud võrdsuse lepituskomisjoni kaudu. Selles menetluses osalevad ametiühingute ja tööandjate esindajad ning vahendusülesandeid täitva isiku määrab ametiühing, kuhu töötaja kuulub.

Vaidluste kohtuvälise lahendamise mehhanismide kasutamine

Võrreldes töökohtutega ei ole võimalik teatada, kui sageli kasutatakse alternatiivseid töövaidluse lahendamise vorme, kuna need andmed puuduvad.