Kollektiivläbirääkimised Lätis

Kollektiivläbirääkimisi reguleerib tööseadustiku B osa (paragrahvid 17–27). Seaduses kirjeldatakse kollektiivlepingu sisu ja vormi, kollektiivlepingu pooli, kollektiivlepingu mõju ajas, kollektiivlepingu mõju töötajatele, kollektiivlepingu sõlmimise korda, kollektiivlepingu kinnitamist, kollektiivlepingu sätete muutmist, kollektiivlepinguga tutvumist ja vaidluste lahendamist.

Kollektiivleping on vabatahtlik vahend, kuid pärast selle sõlmimist on see kõigile asjaosalistele siduv. Kollektiivlepingute muudatustes peaksid kokku leppima kõik asjaosalised.

Kollektiivläbirääkimised on vabatahtlikud ja neid algatavad tavaliselt ametiühingud. See on viimastel aastatel suurenenud. Sektorite tasandi kollektiivläbirääkimised on endiselt nõrgad, kuigi alates 2009. aastast on erilist tähelepanu pööratud valdkondlikele kollektiivläbirääkimistele.

Ettevõtte ja sektori tasandi läbirääkimistel on kasutusele võetud uued tavad. Nende tavade olemus on kollektiivlepingute sidumine teatud majanduslike hüvedega või oluliste majandusprotsessidega riigis.

Ettevõtte tasandil anti kollektiivlepinguga ettevõtetele maksusoodustus kõigi kollektiivlepingus nimetatud töötajate toitlustus- ja ravikulude osaliselt, mille maksis tööandja. Palgamaksu saaja tuludest arvatakse välja sellised kulud, kui need ei ületa 480 eurot aastas (keskmiselt 40 eurot kuus).

Selle stiimuli algatasid ametiühingud.

Sektori tasandil kasutati kollektiivlepinguid finantsdistsipliini suurendamiseks ja palkade tõstmiseks. Esimene näide kollektiivlepingute sellistest rakendustest on ehitussektor, kus sektori tasandi kollektiivläbirääkimisi toetab majanduslik stiimul – väiksem tasu ületunnitöö eest. Kollektiivläbirääkimised algatas tööandjate organisatsioon Läti Ehitusliit (Latvijas Būvuzņēmēju apvienība, LBA), mis aitas kaasa Läti ehitustöövõtjate partnerluse loomisele läbirääkimisprotsessi juhtimiseks. 2019. aastal sõlmisid 313 ehitussektori ehitusettevõtet ja ametiühingut üldkokkuleppe miinimumpalga kohta ning tehti vastavad muudatused tööseaduses.

16. juunil 2022 vastu võetud tööseadusemuudatused tõid kaasa kaks muudatust kollektiivlepingute regulatsioonis. Esimene muudatus puudutas kollektiivlepingutest erandite tegemise võimalust ja teine tööandja kohustust teavitada kõiki töötajaid uuest kollektiivlepingust hiljemalt ühe kuu jooksul pärast selle sõlmimist.

Palgad määratakse tavaliselt kindlaks tööandja ja üksiku töötaja vahelistel läbirääkimistel. Palgaläbirääkimiste katvust riiklikul tasandil ei jälgita. Seda saab ligikaudselt iseloomustada LBASi iga-aastase uuringu andmete abil, kuid neid andmeid kogutakse vabatahtlikkuse alusel, need ei ole täiuslikud ega ole olnud avalikult kättesaadavad alates 2015. aastast.

CSP esitab andmeid töötajate koosseisu kohta tegevusalade kaupa ning kollektiivlepingute ulatuse ja olemuse kohta 2010., 2014. ja 2018. aastal (ametlik statistikaportaal, 2023a).

Hiljuti allkirjastatud ehitussektoris sõlmitud üldlepinguga on palgaläbirääkimiste katvus kindlasti suurenenud.

Töötajate kollektiivläbirääkimiste katvus erinevatel tasanditel

Allikas: ametlik statistikaportaal (2023a)

Töötajate kollektiivsete palgaläbirääkimiste katvus

Allikad: Eurofound, Euroopa ettevõtete uuring 2013 ja 2019 (sealhulgas erasektori ettevõtted, mille tegevuskohtades on üle 10 töötaja (NACE koodid B–S), võimalik on mitu vastust); Eurostat [earn_ses10_01], [earn_ses14_01], [earn_ses18_01] (sealhulgas rohkem kui 10 töötajaga ettevõtted (NACE koodid B–S, v.a O), iga kohaliku üksuse kohta üks vastus); OECD ja AIAS (2021); LBASi andmebaas (2015); ametlik statistikaportaal (2023a); ILO

Kollektiivläbirääkimiste peamine tasand on ettevõtte tasand.

Lätis ei eristata kollektiivlepinguid palgalepingutest ega tööaja kokkulepetest. Kollektiivlepingud hõlmavad tavaliselt laiemat küsimuste ringi, kuid ei käsitle konkreetselt palkade ja tööaja küsimusi, sest need töötingimuste aspektid on seadusega piisavalt reguleeritud. Tööaja osas näevad kollektiivlepingud tavaliselt ette rohkem puhkust või rohkem aega õppimiseks.

2019. aastal sõlmiti ehitussektoris esimene reaalpalga kokkulepe. Valdkondlik kollektiivleping (üldleping) kehtib alates 3. novembrist 2019. Selles on sätestatud, et brutokuupalga alammäär ehitussektoris peaks olema 780 eurot; minimaalne tunnitasu peaks olema 4,67 eurot; kohustuslikku lisatasu tuleks maksta, kui töötaja on omandanud vastava kutsehariduse; lisatasu ületunnitöö eest peaks olema vähemalt 50% töötaja palgast; ning üliõpilaspraktikantide kuupalga alammäär esimese kuue kuu jooksul peaks olema 546 eurot.

Kollektiivläbirääkimiste tasemed, 2022

Märkus: palga ja tööaja küsimuste üle peetakse läbirääkimisi riiklikul tasandil, kuid nende tulemuseks ei ole kollektiivlepingud.

Liigendus

Töösuhete kõrgeim standard on seadus. Kollektiivlepinguga võib parandada ainult seaduses ja kõrgeima tasandi kollektiivlepingus sätestatud tingimusi. Kuna valdkondlikud kokkulepped on Lätis peaaegu olematud, peavad ettevõtte tasandi kokkulepped pakkuma paremaid tingimusi kui kogu tööseadusandlus.

Kollektiivläbirääkimisi võib pidada igal ajal ja kollektiivlepinguid võib sõlmida igal ajal. Riikliku miinimumpalga läbirääkimised valitsuse ja riikliku tasandi sotsiaalpartnerite vahel toimuvad enne riigieelarve kinnitamist, tavaliselt augustis või septembris, kui on olemas statistilised andmed esimese poolaasta majandusarengu kohta.

Tööseaduse § 19 täpsustab kollektiivlepingute mõju nende kehtivuse ajal, kuid ei täpsusta, mis juhtub siis, kui need lõpevad ja neid ei peeta teatud aja jooksul läbi. Selliste olukordade eeskirjad tuleks lisada kollektiivlepingutesse. Seaduses on sätestatud: "Kollektiivlepingu võib sõlmida kindlaksmääratud ajaks või ajavahemikuks, mis on vajalik konkreetse töö tegemiseks. Kui kollektiivlepingus ei ole jõustumise aega kindlaks määratud, loetakse kollektiivleping sõlmituks üheks aastaks."

Kollektiivlepingu võib lõpetada enne selle tähtaja möödumist poolte kokkuleppe või ühe poole ülesütlemisteate alusel, kui selline õigus on kollektiivlepingus kokku lepitud.

Palgaläbirääkimiste koordineerimise ametlikku korda ei ole kehtestatud.

Ka mitteametlikku koordineerimist ei arendata. On ainult kolm valdkondliku tasandi kollektiivlepingut (mida nimetatakse üldlepinguteks): raudteesektoris, ehitussektoris ja klaaskiutööstuses. Mõnes sektoris on ametiühingud ja tööandjate organisatsioonid sõlminud koostöölepinguid, mis on vormilt ja sõnastuselt sarnased.

LBAS ja LDDK korraldavad meetmeid valdkondliku tasandi sotsiaaldialoogi parandamiseks, kuid nende jõupingutuste eesmärk on pigem suutlikkuse suurendamine kui koordineerimine. Alates 2008. aastast on sotsiaalpartnerid siiski osalenud ELi struktuuri- ja investeerimisfondidest rahastatavates tegevusprogrammides, mille eesmärk on suurendada riikliku tasandi sotsiaalpartnerite suutlikkust. Need projektid hõlmavad eriprojekte sotsiaalse dialoogi suutlikkuse suurendamiseks sektori ja piirkondlikul tasandil. Nende projektide eesmärk on teavitada ja konsulteerida liikmesorganisatsioone, mida võib pidada teatavaks nn pehmeks koordineerimiseks.

Vastavalt Läti seadustele on suurettevõtte, tööandjate organisatsiooni või tööandjate organisatsioonide liidu sõlmitud üldleping organisatsiooni või organisatsioonide liidu liikmetele siduv. Kui lepingut sõlmivas ettevõttes või organisatsioonis või tööandjate organisatsioonide liidus töötab üle 50% sektori töötajatest või annab üle 50% sektori käibest, on üldleping siduv kõigile vastava sektori tööandjatele ja kehtib kõigile nende töötajatele.

Ettevõtte tasandi kollektiivleping on pooltele siduv ja selle sätteid kohaldatakse kõigile töötajatele, kes töötavad asjaomase tööandja või tööandja vastava ettevõtte juures, kui kollektiivlepingus ei ole sätestatud teisiti. Ei tohiks olla oluline, kas seaduslikud töösuhted töötajaga on loodud enne või pärast kollektiivlepingu jõustumist.

Muid vabatahtlikke mehhanisme kollektiivlepingute tingimuste kohaldamise laiendamiseks ei ole.

Tööseaduses on sätestatud, et "töötaja ja tööandja võivad kollektiivlepingu sätetest kõrvale kalduda üksnes juhul, kui töölepingu asjakohased sätted on töötajale soodsamad".

Seaduslik viis kehtivast kollektiivlepingust kõrvale kalduda on lepingu sätete muutmine. Tööseadustiku § 23 määrab kindlaks kollektiivlepingu sätete muutmise mehhanismi. Seaduses on sätestatud, et kollektiivlepingu kehtivuse ajal võivad pooled selle sätteid muuta ainult kollektiivlepingus ettenähtud korras või kollektiivlepingu sõlmimise korras (tööseadustiku § 21), kui sellist korda ei ole ette nähtud.

2022. aastal muudeti erandiklauslite reegleid seaduses sätestatud juhtudel; Erandid eespool nimetatud sätetest olid lubatud ainult juhul, kui töötajate kaitse üldist taset ei vähendatud. Praeguseks on olnud üks selline juhtum – töötaja katseaja määramine.

Töövaidlusseaduse § 16 lõikes 3 on sätestatud, et kui kollektiivsete huvide vaidlus lahendatakse lepitusmenetluse teel, peaksid pooled hoiduma kollektiivsest tegevusest (sh streigist või töösulust). Sama nõue kehtib ka juhul, kui kollektiivse vaidluse lahendab vahekohus (paragrahvi 20 lõige 5). STREIGISEADUSE § 14 lg 2 sätestab, et streigi ajal ei tohi ametiühingud ega töötajad edastada tööandjale nõudmisi, mida ei ole streigi väljakuulutamisel märgitud.

Puudub teave rahuklauslite olemasolu kohta kollektiivlepingutes.

LBASi andmebaasi andmetel olid kollektiivlepingutes kuni 2015. aastani käsitletud kõige olulisemad muud tööelu aspektid järgmised:

• lisapuhkused, näiteks sünnituse korral

• lisahüved, nagu tasulised telefoniarved, transport, toitlustamine ja ravikindlustus

• tasustatud koolitus ja haridus

• paremad tingimused töö- ja eraelu ühitamiseks (e-töö, kaugtöö, paindlik tööaeg)

• Täiendavad meetmed eakamate töötajate jaoks