Luksemburgi taust

Luksemburgi sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta oli 2022. aastal peaaegu kolm korda suurem kui EL 27 keskmine. Luksemburgi majanduskasv oli 2019. aastal peaaegu 2,3%, mis tähendab, et see on üks tugevamaid ELis.

31. detsembril 2023 oli Luksemburgis 672 050 elanikku. Suurhertsogkonnas elavate välismaalaste osakaal oli suur. Samal kuupäeval moodustas välismaalastest elanikke 317 678 inimest, mis moodustas 47,3% kogu rahvastikust.

Allikas: Statec, 2023a

Tööturg on endiselt väga aktiivne, sest lisaks Luksemburgis elavatele 288 918 töötajale ületab iga päev Belgia, Prantsusmaa ja Saksamaa piire 227 623 piiriülest töötajat, et töötada Luksemburgis (detsember 2023).

Tööhõive olukord 2021–2023

Märkus: Luksemburgis kodumajapidamises töötavad inimesed.

Allikas: sotsiaalkindlustusministeerium, sotsiaalkindlustuse peainspektsioon (IGSS), 2023 (Luksemburgi sotsiaal-majanduslike uuringute instituudi (LISER) arvutused)

Kogu kodumaise tööhõive kasvumäär aastatel 2021–2022 (detsember) oli 3,1%. Piiriülese tööhõive puhul oli see 3,6% ja Luksemburgi residentide (luksemburglased ja välismaalased) tööhõive puhul 2,8%. Aastatel 2022–2023 (detsember) oli kasvumäär madalam: 1,4% kogu kodumaise tööhõive puhul, 1,7% piiriülese tööhõive ja 1,1% Luksemburgi elanike tööhõive puhul.

2022. aasta detsembris registreeriti riiklikus tööhõiveametis (Agence pour le développement de l'emploi, ADEM) 15 760 töötut elanikku (ADEM, 2023a). See oli 3,9% vähem kui 2021. aasta detsembris (ADEM, 2023b). 2022. aastal oli töötuse määr 4,8% (korrigeeritud hooajaliste muutustega). Sarnaste väärtuste jälgimiseks peame minema tagasi 2008. aasta lõppu ja 2009. aasta algusesse. 2023. aasta 31. detsembri seisuga oli tööle saadaval kokku 18 198 töötut elanikku (töötuse määr 5,5%), mis tähendas 2 438 inimese (15,5%) kasvu võrreldes 31. detsembriga 2022. Viimaste andmete kohaselt oli 31. märtsil 2024 ADEM-is registreeritud residentidest tööotsijate arv 17 654 (töötuse määr 5,6%), mis on 2 322 (ehk 15,1%) rohkem kui 2023. aasta märtsis.

Kõik tööandja esindatust, ametiühingute esindatust ja kollektiivläbirääkimisi käsitlevad tööseadused sisalduvad tööseadustikus. Seaduslik töönädal on 40 tundi, mida saab pikendada 48 tunnini. 2016. aastal toimus aga tööseadustikus suur muudatus tööaja reguleerimise osas, kus ajutiselt kehtiv võrdlusperioodide süsteem asendati püsivaga. See süsteem võimaldab pikendada võrdlusperioodi teatavatel tingimustel ja teatud piirangutega kuni nelja kuuni või kollektiivläbirääkimiste teel isegi kuni 12 kuuni. Praktikas võimaldab see reform pikendada iganädalast tööaega kehtestatud tundidest kaugemale, tingimusel et see jääb nelja kuu jooksul keskmiselt alla 48 tunni nädalas või sõltuvalt kollektiivlepingutest rohkem.

Lisaks jõustus 2016. aastal järk-järgult seadus, mis reformib töötajate esindatust äriühingutes, ning 1. detsembril 2016 jõustus lapsehoolduspuhkuse reform.

Lõpuks pikendati 25. aprilli 2019. aasta seadusega, millega muudeti tööseadustikku, seadusjärgsete puhkuste minimaalset kestust 26 tööpäevani aastas, olenemata töötaja vanusest – see tähendab ühe päeva võrra rohkem kui varem, millele lisandub seadusjärgne riigipüha 9. mail (Euroopa päev).

Luksemburgi mudeli mõistele viidatakse sageli sotsiaaldialoogi või töösuhete üle Suurhertsogiriigis arutlemisel. Mudel põhineb sotsiaaldialoogi struktuuril ja kultuuril, mis suudab lahendada erimeelsusi ja tuua kokku erineva taustaga peamised osalejad, et jõuda konsensusele selles, millised meetmed suurendavad riigi majanduslikku ja sotsiaalset heaolu. See mõõde kõlab jätkuvalt tugevalt kõigi tasandite sotsiaaldialoogis osalejate seas. Luksemburgi sotsiaaldialoogi teine tunnusjoon on selle traditsiooniliselt kolmepoolne mõõde, mis hõlmab ametiühinguid, tööandjate organisatsioone ja valitsust. Riiki peetakse iseseisvaks sotsiaalpartneriks. Enamiku riiklikul tasandil saavutatud oluliste kokkulepete üle – näiteks inflatsiooni ohjeldamise, eelarve tasakaalu, ettevõtete konkurentsivõime ja tööturu olukorra osas – peavad läbirääkimisi kõik kolm osapoolt. Kuni 2010. aastani ei seatud kahtluse alla Luksemburgi kolmepoolset mudelit (Thill ja Thomas, 2010). Esimene tõsine kolmepoolse dialoogi rikkumine leidis aset 2010. aasta aprillis, kui kolmepoolne koordinatsioonikomitee (Comité de coordination trepoolite) teatas, et Luksemburgi majanduse konkurentsivõimet, tööhõivepoliitikat ja riigi rahandust käsitlevatel aruteludel ei õnnestunud kokkuleppele jõuda. Valitsus, mis on riiki juhtinud alates 2013. aasta detsembrist, on aga rõhutanud oma pühendumust sotsiaaldialoogile ja kavatseb taastada kolmepoolse koordineerimise. Pärast kahepoolse lepingu allkirjastamist ametiühingutega (2014. aasta novembris) ja teise lepingu allkirjastamist tööandjate esindajatega (2015. aasta jaanuaris) julgustas valitsus sotsiaalpartnereid naasma riigi varasema kolmepoolsete konsultatsioonide traditsiooni juurde (Eurofound, 2015). Vaatamata valitsuse pühendumusele on sotsiaaldialoog riiklikul tasandil alates 2016. aastast aeglustunud. Peeti mitu kahepoolset kohtumist, kuid päevakorras ei olnud riiklikke kolmepoolseid läbirääkimisi. Alles 30. juunil 2019 viidi kolmepoolne kohtumine lõpule uute lepingutega terasesektoris. COVID-19 kriisi ajal toimus mitu kolmepoolset kohtumist, et arutada pandeemia ohjamist ja meetmete rakendamist palkade indekseerimise mõju leevendamiseks.