Madalmaade taust

Aastatel 2012–2022 suurenes sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta Madalmaades 14,24%, samas kui keskmine SKP kasvas EL 27 riikides 15,29%. 2022. aastal jäi Madalmaade kogutöötus ELi keskmisest oluliselt allapoole (3,5 %) ning nii meeste kui ka naiste tööhõive määr oli samuti alla ELi keskmise. Suurim erinevus oli noorte töötuse määras, mis oli vaid 7,6%, võrreldes 14,5%-ga EL 27-s. Madalmaade tööhõive määr tõusis aastatel 2012–2022 3,2 protsendipunkti võrra, samal ajal kui noorte tööhõive suurenes 2,6 protsendipunkti.

Kuigi tööpuudus on vähenenud (3,5% 2022. aastal) allapoole majanduskriisi ajal täheldatud töötuse taset, ei ole Madalmaade tööturg probleemideta (de Volkskrant, 2018). Paindlike ja tähtajatute töölepingute kõrge osakaaluga tööturg on väidetavalt dünaamiline.

Tööturu lisajooneks on asjaolu, et teatavates Madalmaade sektorites on tööjõupuudus või see on selle suunas. Nende hulka kuuluvad tervishoiu- ja hooldussektor, transpordisektor ja haridussektor.

Töö- ja töösuhteid reguleerib peamiselt seadus, välja arvatud töövõitlus (mida reguleerib ainult kohtupraktika). Peamised seadusandlikud aktid on järgmised:

• Tsiviilseadustiku 7. raamat (reguleerib individuaalseid töölepinguid) (kehtib alates 1992. aastast)

• kollektiivlepingute seadus (kehtib alates 1927. aastast)

• kollektiivlepingute laiendamise seadus (kehtib alates 1937. aastast)

• tööaja seadus (muudetud 2007)

• töönõukogu seadus (kehtib alates 1950. aastast, kuid praegusel kujul sisuliselt alates 1979. aastast)

ELi direktiive (näiteks võrdse kohtlemise, kollektiivse koondamise või ettevõtete ülemineku kohta) rakendatakse õigusaktidega.

2018. aastal peeti läbirääkimisi ja konsulteeriti tööturu tasakaalustamise seaduse üle. See seadus, tasakaalustatud tööturu seadus (Wet Arbeidsmarkt in Balans, WAB), sisaldab mitmeid väikeseid meetmeid, et tasakaalustada alaliste ja ajutiste töölepingute arvu ning muuta Hollandi tööturg lõpuks dünaamilisemaks. 2020. aasta jaanuaris hakati rakendama WAB-i erinevaid määrusi ja seadusi. 2022. aasta augustis rakendati ELi direktiiv läbipaistvate ja prognoositavate töötingimuste kohta (direktiiv (EL) 2019/1152). Selles direktiivis sätestatakse miinimumnõuded, mida tööandjad peavad töötingimuste esitamisel täitma.

Individuaalse ja kollektiivse tööhõive küsimustes on õiguskeskkond olnud üsna stabiilne, välja arvatud üks erand: 1996. aasta paindlikkuse ja turvalisuse seadus. Puuduvad ametlikud õigusaktid esindatuse ja sotsiaalpartnerite kohta sektorites. Valdkondlikud sotsiaalpartnerid on olemas ja sõlmivad kahepoolseid kollektiivlepinguid. Selleks, et need kehtiksid kogu sektoris, vaatab sotsiaal- ja tööhõiveministeerium (Ministerie van Sociale Zaken en Werkgelegenheid) lepingud läbi ja kuulutab need üldiselt siduvaks kogu sektorile. Riikliku tasandi sotsiaaldialoogi osas võivad riiklikud sektoriülesed sotsiaalpartnerid sõlmida kollektiivlepinguid kolmepoolse organi, sotsiaal- ja majandusnõukogu (Sociaal Economische Raad, SER) kaudu. See organ ja selle roll kehtestati sotsiaal- ja majandusnõukogu seadusega.

Alates Teisest maailmasõjast on riiklik tasand muutunud Hollandi töösuhetes väga oluliseks, asutades kolmepoolse SER ja kahepoolse tööfondi (Stichting van de Arbeid, STVDA).

Alates 1982. aastast (kui valitsus ja sotsiaalpartnerid sõlmisid Wassenaari kokkuleppe, milles tööandjad nõustusid tööaja lühendamises vastutasuks ametiühingute palga mõõdukuse eest) on töösuhted Madalmaades üldiselt olnud üsna stabiilsed.

COVID-19 pandeemia mõjutas tööturgu mitmel viisil. Pakkumise poolel läksid mõned töötajad pandeemia ajal ennetähtaegselt pensionile, muutusid püsivalt töövõimetuks või isegi surid. Lisaks läksid paljud mõjutatud sektorite (nt hotellindus ja kultuur, sport ja vaba aeg) töötajad liikumispiirangute tõttu tööle teistesse sektoritesse. Mõned neist ei naasnud pandeemiaeelsesse sektorisse. Selle põhjuseks võib olla asjaolu, et nende uus töökoht pakkus paremaid töötingimusi või -tingimusi. Lisaks on tööjõu pakkumise vähenemist tähendanud ka suur töölt puudumine (osaliselt COVID-19 pandeemia järelmõjude ja tööjõupuudusest tingitud suure töökoormuse tõttu). Nõudluse poolel olid mitmed sektorid järele jõudmas, mille tulemuseks oli (ajutine) vajadus töötajate järele. Ametiühingud reageerisid sellele, nõudes palgatõusu kohe pärast pandeemiat, eelkõige sektorites, kus on tööjõupuudus.

Ametiühingud ja tööandjad on riiklikul tasandil tugevalt esindatud. Kollektiivläbirääkimiste domineeriv tasand on valdkondlik tasand. Ametiühingute kohalolek äriühingu tasandil on (mõne erandiga) üsna nõrk.

Nagu enamikus ELi riikides, on ka Madalmaades vähenenud aktiivsetel töötajatel põhinev ametiühingute tihedus umbes 13%-ni. Kollektiivläbirääkimiste katvus on endiselt suur (umbes 73 %) ja muutunud mõnevõrra detsentraliseeritumaks, eriti tööaja küsimustes. Streikide tase on rahvusvaheliste standardite järgi endiselt madal.