Töövõitlus ja vaidlused Portugalis

Portugalis on streigid ülekaalukalt kõige laialdasemalt kasutatav töövõitluse vorm. Streigiõigus on tagatud põhiseadusega alates 1976. aastast, mis sätestab, et töötajad ise vastutavad streigiga kaitstavate huvide ulatuse määratlemise eest ning et seda ulatust ei tohi seadusega piirata. Paralleelselt streigiõiguse kehtestamisega keelab see töösulgude kasutamise. Muud töövaidluse vormid, nagu istumismeeleavaldused ja muud häirivad aktsioonid, olid revolutsioonilisel perioodil (1974–1975) ja selle järel asjakohased, kuid neid enam ei esine. Erandiks võib olla see, kui sulgeva tehase töötajad püüavad peatada seadmete ja materjalide väljaviimist ettevõttest, et vältida nende müüki enne, kui ettevõte on koondatud tööjõule võla tasunud.

Töövõitluse eri vormid aastatel 2010–2019

Märkus: * Erasektori ettevõtete protsent, kes teatasid mis tahes vormis töövõitlusest nimetatud perioodil.

Allikas: 2019. aasta Euroopa ettevõtete uuring.

Töövõitluste areng, 2012–2021

Allikad: GEE/MTSSS (2014a, 2014b), GEP/MTSSS (2015, 2016, 2017, 2018, 2019a, 2021a, 2022a, 2022b).

Vaidluste kollektiivse lahendamise mehhanismid

Tööseadustik reguleerib järgmisi vaidluste kollektiivse lahendamise mehhanisme.

• Lepitamine ja vahendus (tööseadustiku artiklid 523–528): lepitusmenetluse võib algatada konflikti ühe või mõlema poole taotlusel. Protsess viiakse tavaliselt läbi MTSSS-i vastutavas teeninduses. Pooled on kohustatud osalema lepituskoosolekutel, kuid protsessi edukus sõltub täielikult nende tahtest. Kui lepitusmenetlus ebaõnnestub, võidakse see muuta vahenduseks. Vahenduse võib algatada ühe või mõlema konfliktipoole taotlusel. Vahendaja määrab MTSSS. Ta esitab kompromissi konflikti lahendamiseks. Pooled on kohustatud osalema vahenduskoosolekutel, kuid protsessi edukus sõltub täielikult nende tahtest.

• Vabatahtlik vahekohtumenetlus (tööseadustiku artiklid 506–507): Kollektiivlepingu läbirääkimistel osalevad pooled võivad algatada vabatahtliku vahekohtumenetluse igal ajal konflikti ajal. Vahekohtusse kuulub üks esindaja kummaltki konflikti poolelt (tööandjad ja ametiühingud) ja kolmas liige, kelle valivad kaks esindajat. Asjaosalised on kohustatud teavitama MTSSS-i protsessi algusest ja lõpust.

• Kohustuslik vahekohtumenetlus (tööseadustiku artiklid 508–509): Kohustuslik vahekohtumenetlus võib toimuda juhul, kui kõik varasemad kollektiivlepinguga seotud läbirääkimiste ja lepitamise etapid (lepitus, vahendus ja vabatahtlik vahekohtumenetlus) on ebaõnnestunud ja kui enamik tsiviilkohtumenetluse seaduses esindatud sotsiaalpartnereid seda soovitab. Kodanike elu, tervise või turvalisuse ohu korral võib MTSSS ühepoolselt algatada kohustusliku vahekohtu (pärast konsulteerimist CPCS-iga). Täiesti uue kokkuleppe läbirääkimiste korral võib üks pooltest taotleda kohustuslikku vahekohtumenetlust, kui teine pool on kõik eelnevad läbirääkimiste ja lepitamise etapid ebaõnnestunud. MTSSS otsustab kohustusliku vahekohtu läbiviimise üle, võttes arvesse (1) konfliktist mõjutatud töötajate arvu, (2) hõlmatud töötajate sotsiaalkaitse asjakohasust, (3) konflikti sotsiaalset ja majanduslikku mõju ning (4) asjaosaliste seisukohta vahekohtu eseme suhtes. Pärast konsulteerimist asjaosaliste ja vastava sektori reguleeriva või järelevalveasutusega otsustab MTSSS ühepoolselt vahekohtuotsust puudutava otsuse.

• Vajalik vahekohtumenetlus (tööseadustiku artiklid 510–511): Kui kollektiivleping kaotab kehtivuse ja seda ei asendata 12 kuu jooksul (mis hõlmab vähemalt 50% vastavast tööjõust), võib MTSSS algatada vajaliku vahekohtumenetluse (mida reguleerib konkreetne dekreetseadus). Seda tüüpi vahekohtumenetlus on mõeldud käivitamiseks kollektiivlepingu lõppemise käigus. Streigi korral sektoris või asutuses, mis osutab elanikkonnale hädavajalikke teenuseid, on vastav ametiühing kohustatud esitama MTSSS-ile esitatud streigi eelteates ettepaneku "miinimumteenuste" kohta. Kui pooled ei jõua ühisele lahendusele, toimub vahekohtumenetlus CES-is (tööseadustiku artiklid 534, 537–538).

Individuaalsed vaidluste lahendamise mehhanismid

Tööseadustikus (artikli 492 lõike 2 punkt f) on sätestatud, et kollektiivlepingud peavad reguleerima töölepingutega seotud konflikte, "nimelt lepitus-, vahendus- ja vahekohtumenetluse teel". Näib, et kõige olulisemad alates 2009. aastast läbi vaadatud kollektiivlepingud (tekstiil, rõivad, jalanõud, metall, ehitus ja kaubandus) ei kasuta seda õiguslikku võimalust individuaalsete konfliktide lahendamise reguleerimiseks.

Üksiku töötaja suhtes kohaldatavate distsiplinaarmeetmete ja vallandamise korral tuleb teavitada asjaomast töönõukogu ja ametiühinguorganisatsioone (tööseadustiku artiklid 353, 356–357). Kui töötaja vallandatakse töökoha hääbumise tõttu või töötaja "kohanematuse" tõttu oma töö nõudmistega, tuleb teavitada ja konsulteerida vastavate töönõukogude ja ametiühinguorganisatsioonidega (tööseadustiku artiklid 370, 375, 377–378).

Tööseadustikus (artikkel 387) on sätestatud, et vallandamise seaduslikkust ja vastuvõetavust saab hinnata ainult kohus.

Portugalis on kollektiivläbirääkimistega seotud kõige levinumad kollektiivse vaidluste lahendamise vormid lepitamine ja vahendus. Vahekohtumenetlus on äärmiselt haruldane. Kollektiivläbirääkimiste aastaaruandes 2015., 2017. ja 2019. aasta kohta (CRL/MTSSS, 2016, 2018, 2020) vaadeldi aastatel 2005–2018 täheldatud suundumusi ning jõuti järeldusele, et kõige levinum ja edukaim vaidluste lahendamise vorm on olnud lepitusmenetlus. Vahendamine on olnud harvem ja piiratud tulemustega. Aastatel 2005–2018 avaldati ainult üks vabatahtlikul vahekohtul põhinev otsus ja viidi lõpule kolm kohustusliku vahekohtu protsessi. Viimasel kahel aastal polnud midagi lisada. Mis puudutab vajalikku vahekohtumenetlust, siis viimase kümne aasta jooksul ei ole lõpetatud ühtegi juhtumit, kuigi 2018. aastal esitati üks taotlus.

Vaidluste lahendamise mehhanismide kasutamine, 2012–2021

Märkus: * Iga-aastaste taotluste arv.

Allikas: CRL/MTSSS (2016, 2018, 2021); DGERT/BTE veebis.