Kollektiivläbirääkimised Soomes

Soomes on kollektiivläbirääkimised tavaliselt toimunud kolmel tasandil: riiklikul, tööstuslikul ja ettevõttetasandil. Riigi kolmepoolse traditsiooni osana on tipptasemel sotsiaalpartnerid alustanud valitsusega dialoogi, et pidada läbirääkimisi palkade ja töötingimuste riiklike raamkokkulepete üle. Riiklikud kesktasandi kokkulepped on seejärel olnud aluseks läbirääkimistele valdkondlikul tasandil – valdaval tasandil selles mõttes, et valdkondlikud kokkulepped on töölepingute õiguslikult jõustatav alus. Valdkondlike kokkulepetega võidakse mõned küsimused üle viia kohalikul tasandil, äriühingu tasandi lepingutes. Viimastel aastatel on olnud tendents rohkem kohalike läbirääkimiste poole, kuigi see detsentraliseerimine toimub riiklike ja valdkondlike läbirääkimiste piirides (Asplund, 2007; Sippola, 2012). Kuna peamine tipptasemel tööandjate organisatsioon EK loobus 2016. aastal tsentraalsetest läbirääkimistest, siis tulevikus detsentraliseerimine tõenäoliselt suureneb. 2017.–2018. ja 2019.–2020. aasta kollektiivläbirääkimiste voorud viidi seega läbi otse valdkondlikul tasandil, ilma eelneva kesktasandi kokkuleppeta.

Palgaläbirääkimiste katvus

Soome kollektiivläbirääkimiste süsteemi iseloomustab üldkohaldatavuse põhimõte, mis on kehtinud alates 1970. aastatest. Selle põhimõtte kohaselt peavad tööandjad, kes ei osale kollektiivläbirääkimistes või ei ole kollektiivlepinguga ühinenud, järgima üleriigilist valdkondlikku kollektiivlepingut, mida peetakse oma sektoris representatiivseks. 2001. aastal jõustus üldiselt siduvate kollektiivlepingute kinnitamise menetlus. Kokkulepete üldkohaldatavust kinnitab Sotsiaal- ja Tervishoiuministeeriumi alluvuses asuv erikomisjon. Valdkondlik kokkulepe on üldkohaldatav, kui seda saab pidada kõnealust valdkonda esindavaks. Tööandja pool on viimastel aastatel propageerinud üldkohaldatavuse lahjendamist.

Üldise kohaldatavuse tõttu on kollektiivsete palgaläbirääkimiste ulatus Soomes kõrge, viimaste kättesaadavate andmete kohaselt on kõigi tasandite katvuse määr umbes 89% (Ahtiainen, 2019).

Töötajate kollektiivsete palgaläbirääkimiste katvus kõigil tasanditel

Märkused: * Töötajate protsent, kes töötavad kohalikes üksustes, kus üle 50% töötajatest on hõlmatud kollektiivlepinguga, võrreldes uuringus osalenud töötajate koguarvuga. ** Kollektiivlepingutega hõlmatud töötajate osakaal.

Allikad: Eurofound, Euroopa ettevõtete uuring 2013 ja 2019 (sealhulgas erasektori ettevõtted, mille tegevuskohad on >10 töötajaga ((NACE koodid B–S), uuringu küsimus oli valikvastustega ja võimalik oli mitu vastust); Eurostat [earn_ses10_01], [earn_ses14_01], [earn_ses18_01], 2010., 2014. ja 2018. aasta töötasu struktuuri uuring (sealhulgas >10 töötajaga ettevõtted (NACE koodid B–S, v.a O), iga kohaliku üksuse kohta üks vastus)

Kuna Soome kollektiivläbirääkimiste süsteem on traditsiooniliselt tugevalt tsentraliseeritud, on riikliku tasandi läbirääkimised olnud kõige olulisem tasand palkade ja tööaja muutmise raamistiku kehtestamisel. Peamise tipptaseme tööandjate organisatsiooni lahkumine kesktasandi läbirääkimistest 2016. aastal mõjutab aga eeldatavasti läbirääkimiste taset. Palga ja tööaja üksikasjad töötatakse välja madalama taseme kokkulepetes. Valdkondlikud kokkulepped on töölepingute õiguslikult täitmisele pööratav alus (Asplund, 2007).

Üks Sanna Marini valitsusprogrammi meetmetest on kohalike kollektiivläbirääkimiste suurendamine (Soome valitsus, 2019). Seni on Soome metsatööstuse liidu 2020. aasta teade üleminekust kohaliku tasandi läbirääkimistele olnud kõige olulisem märk Soome kollektiivläbirääkimiste süsteemi kasvavast detsentraliseerimisest.

Kollektiivläbirääkimiste tasemed, 2022

Traditsiooniliselt sätestatakse riikliku tasandi kokkuleppega, mille on heaks kiitnud piisav arv valdkondlikke organisatsioone, palgamuutuste ja tööaja miinimumtingimused. Neid suuniseid tuleb seejärel järgida valdkondlikes kokkulepetes. Ettevõtte tasandi lepingud peavad omakorda olema koostatud vastavalt valdkondlikele kokkulepetele, et nende nõudmised oleksid täidetud. Alates 2017. aastast ei ole riikliku tasandi lepingute üle läbirääkimisi peetud ja läbirääkimisi on algatatud otse valdkondlikul tasandil.

Sügis on Soomes uute kollektiivlepingute läbirääkimiste kõige tihedam aeg. Seda seetõttu, et aastavahetus (aasta lõpus või alguses) on tüüpiline aeg uute kollektiivlepingute sõlmimiseks. Traditsiooniliselt algab läbirääkimiste voor tehnoloogiasektori (sh metallitööstuse) kollektiivlepinguga, mis on teatud määral tempot määravaks kokkuleppeks teistele sektoritele. 2016. aastal kolmepoolse konkurentsivõime pakti raames läbi räägitud kollektiivlepingud määrati senise tavapärasema kahe-kolme aasta asemel vaid üheks aastaks. 2017.–2018. ja 2019.–2020. aasta läbirääkimistel näib kaks-kolm aastat taas olevat olnud standard. 2022. aastal oli üldsiduvate kollektiivlepingute standardne kehtivusaeg kaks aastat (Finlex, dateerimata).

Ametiühingute puhul koordineeritakse kollektiivläbirääkimiste süsteemi nii läbirääkimiste eri tasanditel kui ka horisontaalselt: sama sektori osalejad suhtlevad ettevõtte, sektori ja keskorganisatsiooni tasandil, et edendada oma tööstusharuga seotud huve. Oluline on ka horisontaalne koordineerimine: väga tsentraliseeritud riikliku tasandi organisatsioonides on tugev koostöö eri sektorite vahel. 2017.–2018. aasta kollektiivläbirääkimiste voorus oli sektoriülene koordineerimine aga keerulisem, kuna enne valdkondlikke läbirääkimisi ei peetud läbirääkimisi tsentraalse tasandi kokkuleppe üle.

Kuigi tööandjaid esindavad erinevad huviorganisatsioonid, koordineeris nende kollektiivset läbirääkimistegevust seni EK. Kuid kuna EK astus 2016. aastal kesktasandi läbirääkimistest eemale, ei ole tal enam nii tugevat rolli koordineerimisel, vaid see toimib pigem platvormina ja toetab liikmesorganisatsioone.

Alates 1970. aastatest kehtinud üldkohaldatavuse põhimõtte kohaselt on valdkondliku tasandi kollektiivlepingud üldjuhul siduvad ja kehtivad seega ka sektori organiseerimata tööandjatele ja töötajatele. 2001. aastal jõustus üldiselt siduvate kollektiivlepingute kinnitamise kord. Kokkulepete üldkohaldatavust kinnitab Sotsiaal- ja Tervishoiuministeeriumi alluvuses asuv erikomisjon. Valdkondlik kokkulepe on üldkohaldatav, kui seda saab pidada kõnealust valdkonda esindavaks. Representatiivsus selles osas tähendab, et hinnanguliselt töötab üle poole sektori töötajatest kokkuleppele alla kirjutanud tööandjate juures.

Üldiselt ei ole kollektiivlepingutest kõrvalekaldumine võimalik. Siiski ei ole harvad juhud, kui valdkondlikud kokkulepped sisaldavad avaklausleid, et leppida kokku teatavates küsimustes, nagu tööaja korraldus või palgad kohalikul tasandil, tavaliselt kindlaksmääratud piirides.

Kui kollektiivlepingud lõpevad ilma uute lepinguteta, järgitakse vana lepingu eeskirju kuni uue lepingu sõlmimiseni. Töölepingu seaduse kohaselt on streik seaduslik alles siis, kui kokkuleppeperiood on möödas.

Töölepingu seaduse ja töövaidluse vahendamise seaduse kohaselt on töövõitlus lubatud ainult siis, kui kollektiivleping on lõppenud ja uut kokkulepet ei ole veel sõlmitud või kui hagi põhjuseks on töötingimustega mitteseotud tegurid, nagu see on poliitiliste streikide ja solidaarsusaktsioonide puhul. Kollektiivlepingus sisalduv rahuklausel võib olla ka tingimusteta ja sellistel juhtudel on keelatud ka solidaarsustegevus. Rahuklausleid kohaldatakse ametiühingute, tööandjate organisatsioonide ja tööandjate organisatsioonide liikmete suhtes. Rahuklauslid ei kehti ametlikult üksikute töötajate või ametiühinguliikmete suhtes, kuid üksikute ametiühinguliikmete mittejärgimine võib ametiühingule kaasa tuua.

Eristada saab aktiivset ja passiivset rahukohustust. Passiivne rahukohustus keelab ametiühingutel ja tööandjate organisatsioonidel alustada töövõitlust, samas kui aktiivne rahukohustus kohustab organisatsioone rahu jälgima ning võtma meetmeid ebaseadusliku töövõitluse ennetamiseks ja peatamiseks.

Rahuklausleid ei kohaldata, kui tööandja on seotud kollektiivlepingu üldise kohaldatavusega, ilma et ta oleks allakirjutanud tööandjate organisatsiooni liige.

Soome kollektiivläbirääkimiste päevakorras on palju tööeluga seotud küsimusi. Hiljutine küsimus, mille tööturu osapooled esile tõstsid, on võrdsuse teema seoses perepuhkusega. Näiteks on ülikooli töötajatele kokku lepitud võrdne arv tasustatud lapsehoolduspuhkuse päevi mõlemale vanemale, kooskõlas 2022. aasta perevabariigi reformiga (Perhevapaauudistus). See on olnud eesmärgiks ka teiste valgekraede kollektiivlepingu läbirääkimistel (Insinööriliitto, 2021).

Viimases kesktasandi kokkuleppes (konkurentsivõime pakt) leppisid tipptaseme organisatsioonid kokku, et edendavad oma liikmete valdkondlikel läbirääkimistel järgmisi sätteid:

• sotsiaalkindlustusmaksete tasumise kohustuse osa üleandmine tööandjatelt töötajatele

• avaliku sektori töötajate puhkusetoetuste kärpimine 30% aastatel 2017–2019

• suurem tööandja vastutus koondatud töötajate eest, sealhulgas juurdepääs töötervishoiule kuni kuue kuu jooksul pärast vallandamist

• suuremad kohalikud läbirääkimisvõimalused