Kreeka taust

Majanduslik ja tööturu kontekst

Alates majanduskriisi algusest on Kreeka majandus olnud languses ja seal on olnud kõrge töötuse tase.

Aastatel 2012–2022 suurenes Kreeka sisemajanduse koguprodukt (SKP) 10,45%, mis on madalam kui ELi keskmine kasv (15,29%) samal perioodil. Töötuse näitajad vähenesid 24,8%-lt 2012. aastal 12,5%-le 2022. aastal.

Pärast pandeemia tõttu toimunud SKP järsku langust 9% 2020. aastal (võrreldes eelmise aastaga) kasvas riigi SKP 2021. aastal 8,4%. See kasv jätkus ka 2022. aastal: Kreeka keskpanga (Τράπεζα της Ελλάδος, ΤΤΕ) (2023) andmetel kasvas SKP 2022. aastal 5,9%.

Lisaks jätkas inflatsioonimäär 2022. aastal tõusutrendi: aasta keskmine tarbijahinnaindeks (THI) tõusis 2022. aastal 2021. aastaga võrreldes 9,6% (2021. aastal oli tõus 1,2% võrreldes 2020. aastaga); Elstat, 2023).

2022. aasta detsembri tarbijahinnaindeks tõusis 7,2% võrreldes 2021. aasta detsembri vastava tarbijahinnaindeksiga, samas kui aastatel 2021–2020 registreeriti 5,1%.

Töötuse määr ulatus 2022. aasta teises kvartalis 12,4%-ni, mis on langus võrreldes eelmise aasta vastava kvartaliga (2021. aasta teine kvartal), mil see oli 15,8% (Elstat, 2022).

Õiguslik raamistik

Kreekas ei ole ühtset üldist tööõigust ega koodeksit, mis reguleeriks individuaalseid töösuhteid. Selle asemel on suur hulk erinevaid seadusi ja tööeeskirju. Aastatel 2010–2013 võeti päästeprogrammi ning Kreeka valitsuse ja troika (Rahvusvaheline Valuutafond, EL ja Euroopa Keskpank) vahel allkirjastatud memorandumi rakendamise tulemusena vastu üle 28 uue õigusakti töösuhete valdkonnas. Uute õigusaktide eesmärk oli viia tööturul ellu struktuurireforme, peamiselt tööjõukulude drastilise vähendamise ja laialdase töö paindlikkuse rakendamise kaudu. Lisaks viidi pärast seaduse nr 1876/90 vastuvõtmist sisse suured reformid kollektiivläbirääkimiste süsteemis. Alates 2010. aastast võeti mitmeid seadusandlikke sekkumisi, mille eesmärk oli kollektiivläbirääkimiste "detsentraliseerimine" (seadused nr 3899/2010, 4024/2011, 4046/2012, 4093/2012 ja 4172/2013).

20. augustil 2018, pärast lõplike õigusaktide (seadused nr 4512/2018 ja 4549/2018) vastuvõtmist ja eesmärkide saavutamist, lõpetasid institutsioonid (EL, EKP ja Euroopa stabiilsusmehhanism) ametlikult finantstoetuse programmi ning riik taastas teatava eelarveautonoomia. Valitsus viis läbi kaks olulist tööreformi, mis on oluliselt muutnud kollektiivläbirääkimiste süsteemi ja miinimumpalga kehtestamist.

Töö- ja sotsiaalkindlustusministeeriumi (edaspidi "tööministeerium") määrusega nr 32921/2175/13-6-2018 taaskehtestati valdkondlike kollektiivlepingute laiendamise mehhanism ja sooduspõhimõte.

Seadusega nr 4564/2018 kehtestati miinimumpalga kindlaksmääramise uue mehhanismi kohaldamine, nagu algselt kehtestati seadusega nr 4172/2013 (artikkel 103). Ametiühingute toimimine ja põhiõigused (nende tunnustamine, esindatus ja streigiõigus) on sätestatud seaduses nr 1264/1982, mis on siiani jõus, kuid aastate jooksul on tehtud mõningaid väiksemaid muudatusi.

Tööandja esindamise kohta ei ole konkreetseid õigusakte. Kollektiivläbirääkimiste seaduses (seadus nr 1876/1990) viidatakse laiema esindatusega tööandjate organisatsioonidele, kes võivad sõlmida lepinguid oma valdkonnas.

Valdkondlike kollektiivlepingute laiendamise mehhanismi ja sooduspõhimõtte uus õigusakt nõuab, et kollektiivlepingute pikendamiseks esindaksid allakirjutanud tööandjad vähemalt 51% sektori töötajatest.

2019. aasta oktoobris kehtestati seadusega nr 4635/2019 mõned muudatused seoses valdkondlike kollektiivlepingute laiendamise, vahekohtu mehhanismi ning ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide registri loomisega.

2020. aastal kehtestati tööseadusandlus COVID-19 pandeemia ohjamise kohta.

2021. aastal tõi seadus nr 4808/2021 sisse palju olulisi muudatusi individuaalsetes töösuhetes. Need olid:

• digitaalse töökaardi kasutuselevõtt

• Kreeka tööinspektsiooni (Επιθεωρηση Εργασίας, SEPE) kui sõltumatu tööinspektsiooni loomine

• töö- ja pereelu tasakaalu tagamise meetmete rakendamine (uute puhkusevormide kehtestamine või varem kehtestatud puhkusevormide muutmine);

• Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsiooni nr 190 (vägivalla ja ahistamise kaotamise kohta töökohal) ning seaduse nr 4808/2021 (mis käsitleb sellise vägivalla ja ahistamise ennetamise meetmeid) vastuvõtmine

• kaugtöö meetmete rakendamine ja kaugtöö tegijate õigus mitte olla kättesaadav

• ametiühingute ja tööandjate organisatsioonide registreerimise elektroonilise registri loomine

• töögraafikuid käsitlevate uute määruste vastuvõtmine

• streigiõigust puudutavate määruste ja reeglite muudatuste rakendamine

2022. aastal nimetati seadusega nr 4921/2022 Kreeka tööjõu tööhõive organisatsioon (Ελληνικός Οργανισμός Απασχόλησης Εργατικού Δυναμικού, OAED) ümber riiklikuks tööturuasutuseks (Δημόσια Υπηρεσία Απασχόλησης, DYPA). Uus seadus nägi ette mitu muudatust uue teenistuse haldamises, korralduses ja toimimises.

Lõpuks kodifitseeriti 2022. aasta detsembris presidendi dekreediga nr 80 (valitsuse ametlik väljaanne 222/4.12.2022) seni kehtinud individuaalse tööõiguse sätted ühte teksti: individuaalse tööõiguse seadustik (kokku 357 artiklit, 132 lehekülge). See kodifitseerimine ei asendanud olemasolevaid õigusakte ja kohtupraktikat; Selle asemel koondati tööandjate ja töötajate õigused ja kohustused individuaalse tööõiguse seisukohast ühte teksti.

Töösuhete kontekst

Kuni 1990. aastani iseloomustas kollektiivläbirääkimisi väga tugev riiklik sekkumine ja tsentraliseerimine palkade kehtestamisel ning töötingimuste ja -õiguste kujundamisel nii riiklikul kui ka valdkondlikul tasandil (seadus nr 3239/1955).

Aastatel 1990–2010 sätestati läbirääkimiste raamistik seadusega nr 1876/90, millega kehtestati vaba kollektiivläbirääkimiste süsteem, milles olulist rolli mängisid vahendus- ja vahekohtumenetlused (mida korraldas sõltumatu organ, nimelt vahendus- ja vahekohtuorganisatsioon (Οργανισμός Μεσολάβησης και Διαιτησίας, OMED).

Kreekas on kollektiivläbirääkimiste peamised tasandid riiklikul tasandil, mis hõlmab kogu majandust; valdkondlik/kutsealane tasand, mis hõlmab enamikku sektoreid ja ameteid; ja ettevõtte tasandil. Selle struktuuri raames sündis riikliku tasandi läbirääkimistel riiklik üldine kollektiivleping (Εθνική Γενική Συλλογική Σύμβαση Εργασίας, EGSSE), milles kehtestati riiklik miinimumpalk ja käsitleti muid laiemaid küsimusi, nagu puhkus ja koolitus. Samal ajal tuginesid läbirääkimised sektori/kutse tasandil ja seejärel ettevõtte tasandil, et pakkuda paremat palka ja tingimusi.

Seda struktuuri muutsid põhjalikult 2010. aasta alguses kehtestatud meetmed. Mitmete järjestikuste seadusandlike sekkumistega (seadused nr 3899/2010, 4024/2011, 4046/2012, 4093/2012 ja 4172/2013) tehti süsteemis järgmised muudatused: EGSEE ja valdkondlikud kollektiivlepingud hakkasid kehtima ainult liikmete suhtes; kaotati kollektiivlepingute laiendamise mehhanism; ettevõttepõhiseid kokkuleppeid tuli rakendada esmajärjekorras; vahekohtumehhanismi (OMED) saab kasutada ainult tööandjate ja töötajate nõusolekul. See lõppsäte tühistati 2014. aastal pärast seda, kui riiginõukogu tegi otsuse, millega taastati õigus ühepoolselt vahekohtumenetlust edasi kaevata, kuid uue määrusega (seadus nr 4303/2014) kehtestati vahekohtusüsteemi kasutamisele rida eeltingimusi, mis tegelikult raskendavad vahekohtumenetluse läbiviimist.

Lisaks ei tohi seaduse nr 4046/12 kohaselt kõik kollektiivlepingud kehtida kauem kui kolm aastat (maksimaalselt). Kui leping on lõppenud, antakse selle uuendamise läbirääkimisteks aega vaid kolm kuud.

Lisaks ei ole riiklikel sotsiaalpartneritel enam võimalik kehtestada Euroopa sotsiaalkindlustus- ja sotsiaalvõrgustiku kaudu üldiselt kohaldatavat riiklikku miinimumpalka. Uute õigusaktidega (seadused nr 4093/2012 ja 4172/2012) on antud Kreeka valitsusele ainuvolitused seda teha; ta peab ainult konsulteerima sotsiaalpartneritega. See põhimõtteline muutus Kreeka töösuhete süsteemis on mõjutanud kollektiivläbirääkimiste katvust riigis, kusjuures katvus näib järsult langevat.

2018. aastal muutsid töösuhete konteksti kaks uut meedet. Esiteks võeti 2018. aasta augustis vastu õigusakt, millega taaskehtestati valdkondlike kollektiivlepingute laiendamise mehhanismid ja taaskehtestati sooduspõhimõte. Need kaks põhimõtet olid tühistatud alates 2010. ja 2011. aastast (seadused nr 3845/2010 ja 4024/2011 sooduspõhimõtte kohta ning seadus nr 4024/2011 pikendamismehhanismi kohta). Lisaks kuulutati 2018. aasta augustist kuni aasta lõpuni kõigile tööandjatele kohustuslikuks 10 olemasolevat riiklikku valdkondlikku kollektiivlepingut. Tööministeeriumi andmetel hõlmavad need lepingud ligikaudu 191 000 töötajat.

Teiseks kohaldati 2018. aastal esimest korda uut miinimumpalga kindlaksmääramise mehhanismi, mis kehtestati algselt seadusega nr 4172/2013 (artikkel 103) ja mida muudeti 2018. aasta juunis seadusega nr 4564/2018. 2018. aasta augustist kuni 2019. aasta jaanuarini toimuva konsultatsiooniprotsessi konkreetsed kuupäevad võeti seaduseks. Eesmärk oli, et uus miinimumpalk jõustuks 1. veebruaril 2019. Mehhanism näeb ette järkjärgulise konsultatsiooni väljatöötamise miinimumpalga kindlaksmääramiseks, kaasates valitsuse, sotsiaalpartnerid ning spetsialiseerunud teadusasutused, teadusasutused ja eksperdid. Protsess viidi lõpule 2019. aasta jaanuari lõpus ja 1. veebruaril 2019 kehtestati uus miinimumpalga määr. See reguleerimisviis asendab miinimumpalga määramise kollektiivlepinguga, mis kaotati 2012. aastal, kui miinimumpalka vähendati.