Ungari tööelu profiil
See profiil kirjeldab Ungari tööelu põhijooni. Selle eesmärk on anda asjakohast taustteavet tööelu puudutavate struktuuride, institutsioonide, osalejate ja asjakohaste eeskirjade kohta.
See hõlmab näitajaid, andmeid ja regulatiivseid süsteeme järgmistes aspektides: osalejad ja institutsioonid, kollektiivsed ja individuaalsed töösuhted, tervis ja heaolu, palk, tööaeg, oskused ja koolitus ning võrdsus ja mittediskrimineerimine töökohal. Profiile ajakohastatakse süstemaatiliselt iga kahe aasta tagant.
Aastatel 2012–2022 kasvas Ungari sisemajanduse koguprodukt (SKP) elaniku kohta jõuliselt (41,8 %) ja see kasvumäär ületas tunduvalt ELi sama perioodi keskmist kasvu (15,3 %). See tõi 2019. aasta viimases kvartalis kaasa rekordiliselt kõrge tööhõive taseme, rekordiliselt kõrge tööhõive määra ja rekordiliselt madala töötuse määra. 2020. aastal langes SKP pandeemia tagajärjel 2019. aastaga võrreldes 4,7%. Tööpuudus suurenes, kõige olulisem noorte seas. Tugev majanduskasv taastus aga 2021. aastal ja suures osas 2022. aastast. Selle tulemusena naasis hõivatute arv 2022. aasta alguses endisele rekordtasemele ja saavutas pärast seda uue rekordi. Tööhõive määr taastus kiiresti tänu tööealise elanikkonna vähenemisele. Samal ajal jõudis töötuse määr 2022. aastal pandeemiaeelsele madalaimale tasemele (3,6%). Tuleb siiski märkida, et pandeemiajärgne paranemine ei olnud ühtlane: noorte töötuse määr ei ole kunagi jõudnud pandeemiaeelsele madalaimale tasemele. Pandeemiajärgne tööhõive määr taastus naistöötajate puhul kiiremini kui meestöötajatel.
Üldine õigusraamistik vaadati aastatel 2011–2012 põhjalikult läbi. 2012. aasta I seadusega tööseadustiku kohta (2012. évi I. törvény a munka törvénykönyvéről)reguleeritakse tööhõive- ja tööküsimusi erasektoris.
Põhjalikult on muudetud ka töösuhete õiguslikku raamistikku, eelkõige riiklike konsultatsiooni- ja läbirääkimiste institutsioonide ümberkujundamise ning kollektiivläbirääkimiste rolli ja eeskirjade läbivaatamise kaudu uue tööseadustiku osana.
2010. ja 2012. aastal muudeti oluliselt ka 1989. aasta VII seadust (streigiõiguse kohta).
Suur muudatus tööaja regulatsioonis võeti vastu tööseadustiku muudatusega 2018. aastal (2018. évi CXVI. törvény a munkaidő-szervezéssel és a munkaerő-kölcsönzés minimális kölcsönzési díjával összefüggő egyes törvények módosításáról).
COVID-19 pandeemia ajal kehtestati ajutised sätted, et võimaldada kõrvalekaldeid tööseadustikust ja muudest õigusaktidest, nimelt laiendada tööandjate ühepoolset otsustusprotsessi sellistes küsimustes nagu töögraafik, võrdlusperioodid ja kaugtöö.
2022. aasta lõpus võeti vastu täiendavad tööseadustiku muudatused (2022. aasta LXXIV seadus). Need hõlmasid eelkõige tasustatud puhkuse reguleerimist, töötajate õigust saada teavet oma töötingimuste kohta (näiteks töögraafik) ja tingimusi töötajatele, kes ei saa halva tervise tõttu oma töökohustusi täita.
Viimase kahe aastakümne jooksul on Ungari töösuhted järk-järgult muutunud tugevast riiklikust kolmepoolsest koostööst ainult piiratud konsulteerimiseni, kollektiivläbirääkimiste märkimisväärsest katvusest üsna madala ja ebaühtlase suhtarvuni ning uutest struktuuridest (nagu töönõukogud, valdkondlikud dialoogikomiteed ja piirkondlikud kolmepoolsed organid) vähemate ja nõrgemate institutsioonideni. Samal ajal on sotsiaalpartneritel olnud raskusi oma liikmete hoidmise ning oma rolli säilitamisega majanduses ja ühiskonnas. Valitsustel on alati olnud oluline poliitiline roll töösuhete kujundamisel, mitte ainult õigusraamistiku kehtestamisel, vaid ka partnerina, kes on erineval määral pühendunud koostööle sotsiaalpartneritega, lootes ka nende iseseisvale panusele.
1990. aastate alguses kehtestas toonane tööseadustik (1992. aasta XXII seadus) töönõukogude (osalemiseks) ja ametiühingute (kollektiivläbirääkimisteks) kooseksisteerimise erivormi töökohtadel. Nad toimisid selles konkreetses vastastikuse sõltuvuse stsenaariumis kuni 2012. aastani, mil uus tööseadustik (2012. aasta I seadus) muutis nende rolle ja volitusi, säilitades samal ajal nende paralleelse kohaloleku, mis tõi kaasa käegakatsutavaid muutusi töösuhetes.
2004. aastal loodi kahepoolsed valdkondlikud dialoogikomiteed, et tegeleda töösuhete süsteemi nõrgima lüliga, kuigi puudus kahepoolse sotsiaalse partnerluse traditsioon. Praegu tegutsevad need 24 sektoris/allsektoris ja tegelevad peamiselt sektoriga seotud küsimuste arutamisega. Vaatamata hästi arenenud õiguslikule ja institutsioonilisele raamistikule toimub kollektiivläbirääkimiste peamine vorm ettevõtte tasandil.
Rahvuslike huvide lepitamise nõukogu (Országos Érdekegyeztető Tanács, OÉT), millel on minevikus olnud erinevad nimed, pakkus aastaid kolmepoolset raamistikku, mille volitused olid praktiliselt muutumatud. Siin ei sõlmitud mitte ainult kohustusliku miinimumpalga iga-aastast kokkulepet ja üldise palgatõusu soovitusi, vaid pooled pidasid läbirääkimisi ka erinevates majandusküsimustes. Orbáni valitsus saatis selle keskorgani laiali 2010. aastal ja asendas selle mitme- ja kolmepoolsete struktuuridega, millel on palju piiratumad rollid.
COVID-19 kriisi ajal ega pärast seda töösuhete institutsioonilises ülesehituses muudatusi ei toimunud. Valitsus ignoreeris oluliste otsuste tegemisel jätkuvalt sotsiaaldialoogi foorumeid. Pandeemia ajal peatati valitsuse määrusega ajutiselt mitmed tööseadustiku sätted – peamiselt töötajate kahjuks – ilma ametiühingutega eelnevalt konsulteerimata. Samamoodi protestisid ametiühingud asjatult mitmete 2022. aasta detsembris tööseadustiku muudatuse sätete vastu.
