Kollektiivläbirääkimised
Kollektiivläbirääkimised on kõik läbirääkimised ühe või mitme tööandja (või nende organisatsioonide) ja ühe või mitme töötajate organisatsiooni (ametiühingu) vahel, et määrata kindlaks töö- ja töötingimused, sealhulgas palga ja tööajaga seotud küsimused, ning reguleerida tööandjate ja töötajate vahelisi suhteid, nagu on sätestatud ILO konventsioonis nr 154. Kindlaks on tehtud mitu kollektiivläbirääkimiste mõõdet (läbirääkimiste struktuur). Nende hulka kuuluvad katvus, mis viitab lepingutest otseselt mõjutatud töötajate protsendile; tase, millel läbirääkimised toimuvad; läbirääkimistega hõlmatud teemade ulatus või ulatus; ja sügavus – see tähendab, mil määral lepinguid ühiselt rakendatakse ja vaadatakse läbi.
Leia selle teema kohta uusim sisu allpool.
Riiklikud miinimumpalgad ELis: poliitikapõhine kasv, jätkuv lähenemine ja suurenenud lähedus läbiräägitud palkadele
Viimase aasta jooksul on riiklikud miinimumpalgad kogu ELis, eriti Kesk- ja Ida-Euroopa riikides, märkimisväärselt tõusnud, jätkates piirkondlike erinevuste vähenemist. ELi miinimumpalga direktiiv on kujunenud oluliseks miinimumpalga tõusu ajendiks paljudes riikides, ületades inflatsioonitasemeid ja tõustes paljudes madalapalgalistes sektorites kiiremini kui kollektiivselt kokkulepitud palgapõhid.Neli aastakümmet andmeid näitavad, et Euroopa tööjõud on muutunud tundmatuseni
Eurofoundi 2024. aasta töötingimuste uuring näitab, kuidas digitaliseerimine, demograafia ja kliimamuutused on 35 aasta jooksul Euroopa tööjõudu ümber kujundanud.Euroopa sotsiaalse ja tööhõive tuleviku kujundamine
Euroopa Liit läbib sügavat muutuste perioodi – elukalliduse kriisist roheliste ja digitaalsete üleminekute, demograafiliste muutuste ja geopoliitilise ebakindluseni. EL-i vastuse keskmes nendele väljakutsetele on Euroopa Parlamendi Tööhõive ja Sotsiaalküsimuste Komitee. 60 liikmega komitee mängib keskset rolli õiglaste töötingimuste, tugeva sotsiaalkaitse ja võrdsete võimaluste tagamisel kogu liidus.Eurofoundi korrespondentide võrgustikukaudu riigi tasandi teavet kollektiivläbirääkimiste kohta ELis. Kollektiivläbirääkimiste ulatus on kogu ELis väga mitmekesine, nagu näitab Eurofoundi uuring. Ligikaudu 60% töötajatest on ELis hõlmatud kollektiivläbirääkimistega, kuid see ulatub 80%-st või enamast mõnes riigis kuni vähem kui 10%-ni teistes riikides (Euroopa Komisjoni andmed).
Kollektiivläbirääkimised, mis on organiseeritud töösuhete tuum, toimuvad erinevates institutsioonilistes keskkondades. Riiklikud süsteemid erinevad kollektiivläbirääkimiste ja õigusaktide vastavate rollide poolest tööturu reguleerimisel, läbirääkimiste pidamise tasandite poolest (sektoritevahelised, valdkondlikud, ettevõtte- ja töökohapõhised, piirkondlikud, ametialased) ning eri tasandite läbirääkimiste vastastikuse seotuse poolest (liigendamine). Kollektiivläbirääkimiste – ja eriti palgaläbirääkimiste – tsentraliseerituse ja koordineerimise tase on süsteemi olulised tunnused, millel on mõju nii tööturu kui ka makromajanduslikele tulemustele. Kollektiivläbirääkimiste tulemuseks on tavaliselt kollektiivleping. Sellised kokkulepped võivad reguleerida nii allakirjutanute vaheliste suhete korda kui ka lepinguga hõlmatud töötajate töötingimusi, nagu palk ja tööaeg.
Kuigi Euroopa Liidu toimimise lepingus tunnustatakse sotsiaalpartnerite autonoomiat, eelkõige seoses palgaläbirääkimistega, avaldab ELi poliitika siiski märkimisväärset mõju kollektiivläbirääkimistele ja laiemale töösuhete süsteemile. Näiteks on Euroopa poolaasta raames antud riigipõhistes soovitustes käsitletud selliseid küsimusi nagu palga arengu vastavusse viimine tootlikkuse, miinimumpalga kehtestamise ja palkade indekseerimise süsteemidega. Üldisemalt toimuvad kollektiivläbirääkimised raamistikus, mis on osaliselt kehtestatud ELi õigusaktidega, sealhulgas sätetega, mis käsitlevad võrdväärse töö eest võrdset tasu, ning tööaja direktiivi ja sellega seotud õigusaktide nõuetega.
Euroopa Komisjon: Euroopa poolaastaopens in new tab
Euroopa Komisjon: komisjon tervitab poliitilist kokkulepet ELi töötajate piisava miinimumpalga kohtaopens in new tab
Euroopa Komisjon: Tööaja direktiiv (2003/88/EÜ)opens in new tab
See on valik kõige olulisematest tulemustest selle teema kohta.
26 January 2024
Minimum wages for low-paid workers in collective agreements
In this pilot project, Eurofound successfully established the feasibility of, and piloted, an EU-wide database of minimum pay rates contained in collective agreements related to low-paid workers. A conceptual and measurement framework was devised, a total of 692 collective agreements – related to 24 low-paid sectors of interest – were selected to be ‘fully coded’ and representative data on negotiated minimum pay were compiled for 24 EU Member States. Based on more than 3,202 renewal texts, time series of collectively agreed minimum rates were created from 2015 to 2022 for 19 countries. This is the first time that an EU-wide data collection has provided comparative time series on negotiated pay. Key findings are is that in some countries outdated agreements contain rates below the applicable statutory minima, and that the potential of collective agreements to regulate pay generally or for employees earning higher wages than the minimum pay is not always fully capitalised on.
See also the national country reports (Eurofound papers), providing meta-data for the data collection, at the end of this web page.
30 August 2022
Moving with the times: Emerging practices and provisions in collective bargaining
This report analyses recent developments and emerging practices in collective bargaining processes and outcomes, mainly in the private sector. The report covers collective bargaining systems in 10 EU Member States and is based on cases identified through interviews with key stakeholders and negotiating parties at national level. It analyses the effects of the COVID-19 pandemic and the subsequent economic and social crisis on collective bargaining dynamics and collective agreements. It also investigates practices and innovations that have emerged in response to structural drivers such as technological change, decarbonisation and climate-neutrality policies, and workforce ageing. It assesses the capacity of collective bargaining systems to adapt to structural changes in work, production and the labour market as well as medium-term trends.
4 March 2016
The importance of collective bargaining in establishing working time in Europe
1 March 2016
Working time developments in the 21st century: Work duration and its regulation in the EU
This report examines the main trends and milestones characterising the evolution of the most important aspects of collectively agreed working time in the European Union during the first decade of the 21st century. Drawing primarily on information collected by Eurofound across all EU Member States and Norway, it focuses in particular on five sectors: chemicals, metalworking, banking, retail and public administration. The report describes the institutional regimes of regulation and assesses the evolution of agreed working hours (hours expected to be spent on work according to collective agreements or agreed between employers and employees) and usual working hours (hours usually spent in practice in work activities) between 1999 and 2014. The report points to the tension that exists between the pressure for decreased working hours in favour of a better work–life balance and fewer health problems for workers and the need for working time flexibility to meet the demands of a modern world economy.
4 November 2015
Collective bargaining in Europe in the 21st century
Collective bargaining systems in the EU have undergone a steady change since the end of the 1990s. But as businesses across Europe struggle to respond to intensifying global competition, pressure from employers for greater flexibility in collective bargaining is increasing, especially since the 2008 economic crisis. This report sets out to map developments in all major aspects of collective bargaining (apart from pay and working time, which have been analysed separately by Eurofound) over the past 15 years. In doing so, it aims to distinguish long-term trends and to identify changes brought on by the crisis. It also aims to identify the directions collective bargaining is likely to take in the coming years. The study finds a common and strong trend of convergence across the EU towards decentralisation and more flexibility in collective bargaining processes, but with significant asymmetries in the timing and pace of change.
11 September 2015
Pay in Europe in different wage-bargaining regimes
National wage-bargaining institutions are crucial in achieving pay outcomes that help to increase employment and economic growth within the context of avoiding macroeconomic imbalances within the European Monetary Union. Using a large set of empirical macroeconomic data from a variety of sources, including Eurofound and the European Commission AMECO database, this report analyses how the institutional features of national wage bargaining regimes influence pay outcomes. These features include bargaining level, type and level of coordination, use of opening clauses and the existence of wage pacts. The impact of government intervention through extension and derogation clauses and tripartite councils is also examined. The results of the study indicate that the key institutional variables of the wage-bargaining regime that influence pay outcomes are the type of coordination (how coordination is achieved) and the bargaining level.
13 April 2014
Pay in Europe in the 21st century
The issue of wages has attracted particular attention at European level since the onset of the economic crisis. Changes in economic governance, notably within the European semester, have prompted discussions on wage‑setting mechanisms. While, overall, wage‑bargaining regimes have remained relatively stable over time in many countries, the most substantial changes were seen in Member States facing more difficult economic circumstances. This report provides comparative time series on wage‑bargaining outcomes across the EU Member States and Norway, discussing pay developments against the background of different wage‑bargaining regimes and looks into the link between pay and productivity developments. It also investigates the different systems and levels of minimum wages in Europe at present, carrying out an accounting exercise through a hypothetical scenario of a minimum wage set at 60% of the median national wage (with some alternative scenarios as well for comparison) in order to benchmark and evaluate minimum wage levels and systems in Europe, and to discuss the possibilities and difficulties of coordination in this matter.
Eurofoundi teadlased pakuvad asjatundlikke teadmisi ja nendega saab ühendust võtta küsimuste või meediapäringute korral.
Mária Sedláková
Research officerMária Sedláková on Eurofoundi tööelu üksuse teadur. Ta vastutab valdkondlike representatiivsuse uuringute ülevaatearuannete koostamise, töösuhteid, sotsiaaldialoogi ja tööelu käsitleva riikliku aruandluse juhtimise ja kvaliteedikontrolli ning palgast kaugemale ulatuvate kollektiivläbirääkimiste projekti väljatöötamise eest. Enne Eurofoundiga liitumist töötas ta Genfis Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni valitsemise ja kolmepoolsuse osakonnas tehniliste uuringute ametnikuna 2022. aasta sotsiaaldialoogi juhtaruande kallal. Ta töötas ka teadurina Kesk-Euroopa Tööuuringute Instituudis Bratislavas (2013–2020), keskendudes sotsiaaldialoogile, kollektiivläbirääkimistele, töötingimustele ja töösotsioloogiale. Marial on magistrikraad politoloogias, spetsialiseerudes võrdlevale Euroopa poliitikale Kesk-Euroopa Ülikoolist.
Christine Aumayr-Pintar
Senior research managerChristine Aumayr-Pintar on Eurofoundi tööelu üksuse vanemuuringute juht. Ta koordineerib Eurofoundi uuringuid sotsiaaldialoogi ja töösuhete kohta ning teostab järelevalvet Eurofoundi korrespondentide võrgustiku üle. Tema peamine teadustöö – mida vaadeldakse kogu ELi hõlmavast võrdlevast vaatenurgast – keskendub miinimumpalgale, kollektiivselt kokkulepitud palgale ja soolise tasustamise läbipaistvusele. Enne Eurofoundiga liitumist 2009. aastal töötas ta Austrias Joanneum Researchis tööturgude ja regionaalmajanduse uurijana. Ta on omandanud magistrikraadi majanduses ja doktorikraadi sotsiaalteadustes/majandusteadustes, olles õppinud majandust Grazis, Viinis ja Jönköpingis.
See osa annab juurdepääsu kogu sisule, mis on selle teema kohta avaldatud.
