Austria tööelu profiil
See profiil kirjeldab Austria tööelu põhijooni. Selle eesmärk on anda asjakohast taustteavet tööelu puudutavate struktuuride, institutsioonide, osalejate ja asjakohaste eeskirjade kohta.
See hõlmab näitajaid, andmeid ja regulatiivseid süsteeme järgmistes aspektides: osalejad ja institutsioonid, kollektiivsed ja individuaalsed töösuhted, tervis ja heaolu, palk, tööaeg, oskused ja koolitus ning võrdsus ja mittediskrimineerimine töökohal. Profiile ajakohastatakse süstemaatiliselt iga kahe aasta tagant.
Pärast pandeemiast tingitud majanduslangust 2020. aastal, mil sisemajanduse koguprodukt (SKP) vähenes reaalväärtuses 6,5%, on majandus taastunud. SKP suurenes 2021. aastal 4,6% ja 2022. aastal 4,7% – 2022. aasta esimesel poolel suurenes see märkimisväärselt ja vähenes teisel poolel, mis on kooskõlas rahvusvahelise suundumusega. 2023. aastaks prognoositi SKP väikest kasvu 0,3%. Tööturu olukord oli kogu 2022. aasta vältel väga rahuldav: võrreldes 2021. aastaga suurenes hõivatute arv 109 000 võrra (muutus 2,9%) ning töötute arv vähenes võrreldes 2021. aastaga enam kui 69 000 võrra ehk 17,3%. 2022. aastal oli töötus madalaimal tasemel alates 2012. aastast, töötuid oli 332 645 (AMS, 2023). Töötuse määr langes 2022. aastal märkimisväärselt 4,8 %-ni (Eurostat [une_rt_m]). Kooskõlas üleilmse olukorraga oli inflatsioon Austrias kõrge (8,5%) ja eeldati, et see aeglustub 2023. aastal. Viimane tipp saavutati 2023. aasta jaanuaris 11,2%.
WIFO (Austria Majandusuuringute Instituut): Weltweiter Konjunkturabschwung erfasst Österreich: Video – Prognose für 2022 bis 2024
Austrias on palju õigusakte, mis käsitlevad tööõiguse erinevaid aspekte. Austria tööõiguse keskne õigusakt on siiski tööpõhiseaduse seadus (Arbeitsverfassungsgesetz , ArbVG). See seadus reguleerib kollektiivset huvide esindamist tööturu mõlemal poolel ettevõtte tasandil ja sellest kõrgemal; see reguleerib ka kollektiivläbirääkimisi. Viimastel aastatel ei ole tööseadustikus suuri muudatusi tehtud.
Ajaloolistel põhjustel (kibedad klassivõitlused Esimeses Vabariigis, austrofašismi ja natsirežiimi kogemused) on Teise vabariigi iseloomulik tunnus tugev pühendumine harmoonilise koostöö põhimõttele. Töösuhete süsteemis on see põhimõte organisatsiooniliselt väljendunud tööandjaid ja töötajaid esindavate kollektiivsete huviorganisatsioonide loomises, mis on laialdaselt kaasavad, ulatuvad üle parteipoliitiliste piiride ja on vabad rivaalitsemisest. Selle harmoonilise koostöö kohustuse põhistruktuur Austrias on sotsiaalse partnerluse süsteem. Ühiskondlike väärtuste mõttes tähendab see valitsuse ja kollektiivsete organisatsioonide valmisolekut muuta kõik sotsiaalsed ja majanduslikud küsimused läbirääkimiste teemaks, et jõuda konsensuslike lahendusteni. Institutsionaalselt on sotsiaalne partnerlus keeruline süsteem, mis põhineb mikrotasandil asutusesisesel kaasotsustamisel, mesotasandil kollektiivläbirääkimiste süsteemil ning makrotasandil kolme- ja kahepoolsetel kooskõlastamisvormidel. Kui valitsus kutsub sotsiaalpartnerite organisatsioonide eksklusiivset ringi osalema kõigis majandus- ja sotsiaalpoliitikat puudutavates otsustes, siis töötingimuste reguleerimine jääb tööturu osapoolte autonoomsesse pädevusse ArbVG-s sätestatud raamistikus. Töösuhete tuumikvaldkond on vaba riigi sisulisest sekkumisest.
Kuigi Austria sotsiaalse partnerluse süsteem seati konservatiiv-populistliku koalitsioonivalitsuse ajal aastatel 2000–2006 avalikult kahtluse alla, on Austria korporatism alates 2000. aastate keskpaigast suures osas taastunud. Riigi kollektiivläbirääkimiste süsteem, mis toimub peaaegu eranditult haru/sektori tasandil, on jätkuvalt toiminud, hoolimata asjaolust, et pärast suurt majanduslangust (mis toimus aastatel 2007–2009) sai palgakokkulepped ja kollektiivlepingud mõnel juhul lahendada alles pärast Austrias ebatavalist kollektiivse võitluse ähvardust. Konservatiivide-populistliku koalitsioonivalitsuse taastamisega 2017. aasta lõpus piirati sotsiaalpartnerite mõju üldisele poliitikakujundamisele taas. Sotsiaal- ja tööhõivepoliitika valdkonna uute õigusaktide väljatöötamisel jättis valitsus regulaarselt tähelepanuta organiseeritud tööjõu seisukohad ja seisukohad, samas kui organiseeritud ettevõtluse seisukohad osutusid sageli valitsuse kavatsustega kooskõlas. Valitsus kaotas 2019. aastal järsult võimu paremäärmusliku nooremkoalitsioonipartneriga seotud poliitilise skandaali tõttu ning 2020. aasta alguses seati ametisse konservatiiv-roheline koalitsioonivalitsus. Selle tulemusel võeti töötajate seisukohti rohkem arvesse eelkõige pandeemia ja sellega seotud tööhõive- ja sotsiaalpoliitika kiire kohandamise vajaduse kontekstis. Seda ei juhtunud aga samas ulatuses kui perioodidel, mil valitsuses osales Sotsiaaldemokraatlik Partei, mis on organiseeritud tööliste olulisim poliitiline liitlane.
COVID-19 kriisiga silmitsi seistes oli sotsiaalse rahu säilitamine valitsuse jaoks oluline tegur. Seetõttu kaasati sotsiaalpartnerid taas sisukalt poliitika kujundamisse, ehkki erineval määral. Töösõbralikumate roheliste osalemisega valitsuses toodi organiseeritud tööjõud ettevaatlikult tagasi poliitikakujundamise protsessi ja nad võisid taas mõju avaldada. Ametiühingud olid aga oma nõudmiste jõustamisel mõnevõrra vähem edukad kui organiseeritud äri. Tööandjate organisatsioonid (kellel olid tihedad sidemed õiguskantsleri erakonnaga) osalesid enamiku oma liikmeid puudutavate olulisemate meetmete otsustamisel. Sotsiaalpartnerid valmistasid ise ette kokkuleppe COVID-19 pandeemia ajal rakendatud väga helde lühendatud tööaja kava kohta, mis võimaldas tööaega ajutiselt nullini lühendada. Lepingut pikendati mitu korda ja see kehtis veel 2023. aasta keskel (võimalusega seda veelgi pikendada). See koos kodus töötamise reguleerimise kokkuleppega sätestati seaduses ja valitsus rakendas selle 2021. aasta kevadel. Sotsiaalpartnerite kaasamine poliitika kujundamisse avaldas positiivset mõju ka sotsiaaldialoogile ja kollektiivläbirääkimistele. Seistes silmitsi aastakümnete raskeima majandusolukorraga, kus valitses tõsine majanduslangus, väga kõrge tööpuudus ja lühendatud tööaja osakaal, olid kollektiivläbirääkimised pandeemia esimesel kahel aastal – väheste eranditega – rahumeelsed ja ebatavaliselt kiired. Paljudes sektorites (näiteks mudelit kujundavas metallitöötlemissektoris) jõuti kokkulepeteni läbirääkimiste esimeses voorus, kuna palgaläbirääkimisteks polnud palju ruumi, kusjuures kokkulepped kompenseerisid enamasti ainult inflatsiooni. Sotsiaalpartnerid leppisid kokku ka aastakümnete jooksul esimeses üldises kollektiivlepingus (mida kohaldatakse praktiliselt kogu majanduses) COVID-19 testimise kohta töökohal koos föderaalõigusaktidega. Tundub, et väljakujunenud sotsiaalpartnerlus toimib kriisi ajal kõige paremini. 2022. aastal muutusid kollektiivläbirääkimised äärmiselt ebatavalise majandusolukorra ja rekordiliste inflatsioonimääradega silmitsi seistes taas mõnevõrra konfliktsemaks. Mõnes sektoris venisid arutelud ja läbirääkimised olid keerulised. Mõlemale poolele vastuvõetavad palgakokkulepped sõlmiti aga enamasti üsna kiiresti. Sotsiaalpartnerid osalesid 2022. aasta kevadel valitsusega kolmepoolsel kohtumisel, kus nad pakkusid välja mitu meedet, mille eesmärk on leevendada hinnatõusu mõju, samuti osalesid nad valitsuse poolt 2022. aasta kevadel moodustatud inflatsioonisuundumuste vaatlemise ja analüüsimise eksperdirühmas. Seega olid nad vähemalt kaudselt seotud meetmete väljatöötamisega, mida valitsus rakendas mitme abipaketi kujul.
