Osalejad ja institutsioonid Horvaatias

Töö-, pensionisüsteemi-, pere- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi sotsiaalpartnerluse talitus (Ministarstvo rada, mirovinskoga sustava, obitelji i socijalne politike) on endise valitsuse sotsiaalpartnerluse ameti (Ured za socijalno partnerstvo u Republici Hrvatskoj) õigusjärglane, mis hiljem liideti töö-, pensionisüsteemi-, pere- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi alla.

Sotsiaaldialoogi ja töötingimuste eest vastutab töö-, pensionisüsteemi-, perekonna- ja sotsiaalpoliitika ministeerium ning kõik riigiasutuste organid vastutavad oma tegevusvaldkonnas kahepoolse sotsiaaldialoogi eest.

Sotsiaalpartnerluse teenistus toetab mitmesuguseid tegevusi, mille eesmärk on edendada suhtlust vastutavate kesk- ja kohalike omavalitsusasutuste, sotsiaalpartnerite ja rahvusvaheliste organisatsioonide vahel, et aidata neil ühiselt ja tõhusalt saavutada oma eesmärke töö-, sotsiaal- ja majanduspoliitika valdkonnas. Sotsiaalpartnerlus on osutunud sotsiaalsete suhete stabilisaatoriks, konsultatsioonimudeliks, peamiseks teabe ja arvamuste jagamise platvormiks ning kriitilise tähtsusega laiema sotsiaalse konsensuse saavutamisel kõigis asjakohastes küsimustes.

Vastavalt tööinspektsiooni seadusele (Zakon o Inspektoratu rada – OG 19/14), mis kehtis kuni 31. märtsini 2019, tegutses tööinspektsioon (Inspektorat rada) töö- ja pensionisüsteemi ministeeriumi osana. Alates 1. aprillist 2019 kehtib uus Tööinspektsiooni seadus (OG 115/18 ja 117/21). Töö-, pensionisüsteemi-, perekonna- ja sotsiaalpoliitika ministeerium vastutab tööohutust käsitlevate määruste koostamise ja järelevalve eest ning soovitab meetmeid ja soodustab tegevusi töötervishoiu ja tööohutuse edendamiseks. Töö-, pensionisüsteemi-, pere- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumi tööinspektsioon teostab töö- ja töötervishoiu ja tööohutuse valdkonna kontrolle ja muid ametialaseid ülesandeid, kui eriseaduses ei ole sätestatud teisiti, st ta kontrollib töösuhteid ning töötervishoidu ja tööohutust reguleerivate seaduste ja muude määruste rakendamist. Tööinspektsioonil on õigus algatada haldusmenetlusi, kõrvaldada tuvastatud puudused ja keelata tööandjate tegevus, mis ohustab töötajate elu ja tervist.

Kolmepoolsetes organites osalemise ja kollektiivläbirääkimistel esindatuse kriteeriume käsitleva seadusega (Zakon o kriterijima za sudjelovanje u tripartitnim tijelima i reprezentativnosti za kolektivno pregovaranje, OG 82/12 ja 88/12) kehtestati uued kriteeriumid sotsiaalpartnerite organisatsioonide esindavusele kolmepoolsetel konsultatsioonidel. Töötajate jaoks kehtestati ametiühingute esindatust käsitlevate õigusaktidega üksikasjalikud sätted selle kohta, millistel ametiühingutel on õigus kollektiivlepinguid sõlmida. 2014. aastal vastu võetud ja 2015. aastal muudetud uus seadus tööandjate liitude ja ametiühingute esindavuse kohta (ELT 93/14) (ELT 26/15) reguleerib kriteeriume ja menetlusi, mille alusel määratakse kindlaks tööandjate ühenduste ja kõrgema tasandi ametiühingute esindatus nende osalemiseks riigi tasandi kolmepoolsetes organites. Samuti sätestatakse selles kriteeriumid ja menetlused ametiühingute esindavuse kohta kollektiivläbirääkimistel ning esindusühenduste/ametiühingute õigused.

Ametiühingute esindamise kohta

Ühinemisvabadus ja organiseerumisõigus on sätestatud põhiseaduses (artiklid 43 ja 60), tööseaduses, Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonides nr 98 ja 87 ning muudes rahvusvahelistes lepingutes, millega Horvaatia Vabariik on ühinenud. Kõigil töötajatel, välja arvatud tegevsõjaväelased, on õigus asutada ametiühinguid ja nendega liituda. Tööseaduse (ELT 93/14, 127/17, 98/19 ja 151/22) artikli 165 kohaselt on töötajatel õigus oma vabal valikul asutada ametiühing ja sellega liituda, võttes arvesse ainult neid nõudeid, mis võivad olla ette nähtud selle ametiühingu põhikirja või sise-eeskirjadega.

Horvaatias puuduvad ametiühingusse kuulumise kohta andmebaasid ja/või usaldusväärsed allikad. Milićević Pezelj (2013) andmetel oli Horvaatias 2012. aastal 320 000 ametiühingu liiget, mis võrdub umbes 17% ametiühingute katvusega. Bagić (2014) hindas kollektiivlepingutega hõlmatud tööjõudu sektorite kaupa, kasutades töö-, pensionisüsteemi-, pere- ja sotsiaalpoliitika ministeeriumis registreeritud kohaldatavate kollektiivlepingute loetelu (kahes või enamas maakonnas rakendatud kollektiivlepingud) ja maakondade riigiasutustes registreeritud kollektiivlepinguid (ühes maakonnas rakendatud kollektiivlepingud). Uuringust selgus, et 570 kehtivast kollektiivlepingust puudutas suurem osa (umbes 64%) erasektorit, ülejäänud olid seotud riigi ja kohalike omavalitsuste ning teenustega (13%) või riigiettevõtetega (23%). Katvuse määr oli otseselt proportsionaalne kollektiivlepingute arvuga. Suurim läbirääkimiste hõlmatus registreeriti halduse ja avalike teenuste töötajatel, järgnesid riigiettevõtted, samas kui eraettevõtetes oli katvus tunduvalt väiksem. Ligikaudu 88% riigieelarvet kasutavate asutuste (nii kesk- kui ka kohaliku omavalitsuse) töötajatest on õigusi reguleeritud kollektiivlepingutega. Ligikaudu kolme neljandiku riigiettevõtete töötajate õigused on reguleeritud kollektiivlepingutega, samas kui eraettevõtetes on see näitaja vaid 35%. Seega oli Bagići hinnangul kollektiivlepingute kogukaetus Horvaatias 2013. aastal 52,8%. See hõlmatuse määr oli umbes kaheksa protsendipunkti madalam kui Horvaatia majanduskriisi alguses 2009. aastal, mil see oli 61%. 2018. aasta andmetel (SSSH, 2018) oli ametiühingute tihedus aktiivsete töötajate arvu osas umbes 21%, samas kui esindusliitudesse kuuluvates ametiühingutes oli 263 000 liiget. Schirmbecki ja Šeperići (2022) hinnangul oli 2021. aastal ametiühingute tihedus aktiivsete töötajate arvu osas umbes 20%, samas kui Glas radnika (2023) leidis, et Horvaatias on umbes 580 kollektiivlepingut, mis hõlmavad umbes 670 000 töötajat, st umbes 47% kõigist töötajatest. Reeglina on pärast 1990. aastat asutatud äriühingute ametiühingusse kuulumise tõenäosus oluliselt väiksem (Schirmbeck ja Šeperić, 2022).

Ametiühingute liikmeskond ja asustus, 2011–2021

Märkused: * Ametiühingusse kuuluvate töötajate osakaal. ** Väikesed muudatused metoodikas. *** Ainult esindusametiühingute liitudesse kuuluvate ametiühingute liikmed, välja arvatud Horvaatia ametiühingute liidu (Hrvatska udruga radnickih sindikata, HUS) liikmed. **** Töötajate ametiühingusse kuulumine (ametiühingu) liikmelisuse kohta, mis on arvutatud (ametiühingu) liikmelisuse koguarvu kohta ja kohandatud, vajaduse korral ametiühingute (töö)liikmete puhul, kes ei kuulu aktiivsesse, sõltuvasse ja palgatöölisse (st pensionärid, füüsilisest isikust ettevõtjad, üliõpilased ja töötud). Sealhulgas ka HUSi liikmed, mis ühinesid Horvaatia Autonoomsete Ametiühingute Liiduga (Savez samostalnih sindikata Hrvatske). Ei kohaldata, ei kohaldata. 2020. aasta kohta andmed puuduvad.

Peamised ametiühingute keskliidud ja liidud

Allikad: SSSH (2018, lk 28) ning Schirmbeck ja Šeperić (2022)

2014. aastal vastu võetud uue tööandjate ühenduste ja ametiühingute esindatuse seadusega (ELT 93/14 ja 26/15) soovis valitsus, et esindusprotsess põhineks täpsetel ja objektiivsetel kriteeriumidel, et vältida kallutatuse või kuritarvitamise võimalust. Liikmeskonna ja esindatuse suundumuste osas võib öelda, et avaliku sektori töötajate osakaal kogu liikmeskonnas kasvab (või on vähemalt stabiilne), samas kui erasektori ametiühingute liikmeskond väheneb pidevalt. Tööandjate liitude ja ametiühingute esindatuse seaduses on sätestatud, et kõrgema tasandi esindusorganisatsioon, kes osaleb riigi tasandil kolmepoolsetes organites, peab kumulatiivselt vastama järgmistele tingimustele. Esiteks peab ta olema olnud kõrgema tasandi ametiühingute registris vähemalt kuus kuud enne esindusstaatuse tunnustamise taotlemist. Teiseks peavad selle liikmeks olevad ametiühingud esindama vähemalt 50 000 ametiühingusse kuuluvat töötajat. Kolmandaks peab selle liikmeteks olema vähemalt viis ametiühingut ja ta peab tegutsema erinevates tegevusvaldkondades, mis on sätestatud riiklikus tegevusalade klassifikaatoris (Nacionalna klasifikacija aktivnosti). Neljandaks peavad kõrgema tasandi esindusametiühingutel või selle liikmesliitudel olema piirkondlikud kontorid vähemalt neljas maakonnas (Horvaatia 21 maakonnast). Viiendaks peavad tal olema oma tegevuseks vajalikud ruumid ja muud materiaalsed tingimused ning tal peab olema vähemalt viis töötajat, kellel on tähtajatu täistööajaga tööleping.

Kuni 2018. aastani oli seotud neli esinduslikku ametiühingute keskliitu, millel oli 367 000 liiget. Kõik konföderatsioonid konkureerivad liikmete pärast, kuna ükski neist ei ole spetsialiseerunud konkreetsetele majandussektoritele või kutsealadele (Samardžija et al, 2017). 2018. aasta suvel võttis esindatuse määramise komitee (Povjerenstvo za utvrđivanje reprezentativnosti) vastu otsuse ametiühingute kõrgema tasandi representatiivsuse kohta (OG 59/18). Selle otsuse kohaselt on esindusliidud Horvaatia sõltumatud ametiühingud (Nezavisni hrvatski sindikati, NHS), Horvaatia Autonoomsete Ametiühingute Liit (Savez samostalnih sindikata Hrvatske, SSSH) ja Horvaatia Ametiühingute Liit (Matica hrvatskih sindikata, Matica), samas kui Horvaatia Ametiühingute Liit (Hrvatske udruge radničkih sindikata, HUS) kaotas selle staatuse, kuna ei vastanud õiguslikele nõuetele. HUS ühines SSSH-ga 2020. aasta veebruaris (SSSH, 2022). 15. juulil 2022 sai SSSH liikmeks Preporod (Horvaatia haridussüsteemi töötajate ametiühing). Preporod 2022. aastal on peaaegu 10 000 liiget 419 alg- ja keskkoolist üle kogu Horvaatia. Lisaks loodi uusi ametiühinguid kahes seni täiesti organiseerimata sektoris. Esiteks loodi Uberi juhtide ametiühinguna digitaalsete platvormide töötajate ametiühing (Sindikat radnika digitalnih platformi Hrvatske, SRDP), kuid selle eesmärk on organiseerida kõiki digitaalsete platvormide heaks töötavaid inimesi, olenemata nende ametlikust tööalasest staatusest. Teiseks on ametiühing SKUPA (mis tähendab "üheskoos") keskendunud mittetulundussektorile, kuid pikemas perspektiivis püüab see esindada ka erinevaid ebatüüpilisi ja ebakindlates tingimustes olevaid töötajaid.

Tööandja esindamise kohta

Ühinemisvabadus ja organiseerumisõigus on sätestatud põhiseaduses (artiklid 43 ja 60), tööseaduses, ILO konventsioonides nr 98 ja 87 ning muudes rahvusvahelistes lepingutes, millega Horvaatia Vabariik on ühinenud. Tööandjatel on õigus ilma igasuguse vahetegemiseta ja omal vabal valikul asutada tööandjate ühendusi ja nendega ühineda. Tööandjad võivad vabalt otsustada oma liitu kuulumise ja ühingust lahkumise üle. Ühendused võivad luua liite või muid ühenduste vorme, et ühiselt kõrgemal tasandil oma huve ellu viia. Kõrgema tasandi ühendustel on kõik ühendustele antud õigused ja vabadused. Neil kõigil on õigus vabalt liituda föderatsioonidega. Tööandjate ühenduste ja ametiühingute esindatuse seaduse artiklis 2 on sätestatud, et selleks, et tööandjate organisatsioon saaks tunnustada esindajana osalemisel kolmepoolsetes organites riiklikul tasandil, peab ta 1) olema olnud kõrgema tasandi tööandjate ühenduste registris vähemalt kuus kuud, 2) esindama vähemalt 3000 tööandjat või omama sidustööandjaid, kus töötab vähemalt 100 000 töötajat; (3) esindama vähemalt viit eri piirkondades tegutsevat tööandjate liitu, (4) omama piirkondlikke kontoreid vähemalt neljas maakonnas, (5) omama ruume ja muid vajalikke materiaalseid töötingimusi ning (6) võtma tööle vähemalt viis töötajat täistööajaga tähtajatu töölepinguga. Alates 1993. aastast on tegelikult olemas ainult üks tööandjate ühendus – HUP, mis esindab nii valdkondlike kui ka tööandjate organisatsioonide huve. HUP-il on veidi vähem kui 6,000 liiget, kes annavad tööd umbes 400 000 töötajale ehk ligikaudu 46% Horvaatia ettevõtete töötajatest. Selle liikmete arv ja liikmeskond on viimase 10 aasta jooksul püsinud stabiilsena. HUP kui tööandjate konföderatsioon ühendab 30 valdkondlikku liitu. Liikmelisus ei ole kohustuslik.

Tööandjate organisatsioonide liikmeskond ja tihedus, 2012–2019

Märkus: * Töötajate protsent, kes töötavad ettevõttes, mis on kollektiivläbirääkimistega seotud tööandjate organisatsiooni liige.

Peamised tööandjate organisatsioonid

Horvaatia tööandjate ühenduste esindavust käsitleva otsuse kohaselt vastas alates 2007. aasta juulist esindavuse kriteeriumidele ainult HUP, samas kui Horvaatia tööstuse ja ettevõtjate konföderatsioon (Konfederacija hrvatske industrije i poduzetnika) seda ei teinud. 2014. aasta esindavuse seaduse artiklis 2 on sätestatud tööandjate ühingute esindatuse nõuded. Seega on HUP praegu ainus tööandjate esindaja riiklikus majandus- ja sotsiaalnõukogus (Gospodarsko-socijalno vijeće, GSV), mis on Horvaatia kõrgeim kolmepoolne sotsiaaldialoogi sotsiaalne organ. HUP-il on neli piirkondlikku bürood, samas kui HUP 30 sektoriliitu propageerivad erinevate sektorite konkreetseid majandushuve. HUP on vabatahtlik, sõltumatu ja seaduslik ühendus, millel on seaduslik õigus pidada kollektiivläbirääkimiste käigus läbirääkimisi ja sõlmida kollektiivlepinguid. HUP liikmed võivad aktiivselt osaleda ka kõigis kohalikes ja/või piirkondlikes majandus- ja sotsiaalnõukogudes, et parandada oma äritingimusi.

Peamised tööandjate organisatsioonid ja keskliidud

Allikas: HUP, 2016

Peamised kolme- ja kahepoolsed organid

Horvaatia on loonud sotsiaaldialoogi edendamiseks institutsioonilise raamistiku, mis koosneb kolmepoolsest GSV-st ja selle töörühmadest, mis koos toimivad Horvaatia valitsuse nõuandva organina. GSV alustas tööd 1994. aasta jaanuaris ja koosneb võrdsest arvust valitsuse, ametiühingute keskliitude ja tööandjate ühenduste esindajatest. GSV komiteed tegelevad palgapoliitika, maksusüsteemi, sotsiaalpoliitika, tööhõive, hariduse ning tööjõu, tööhõive ja tööstuse küsimustega seotud õigusaktidega. Riiklikul tasandil alanud kolmepoolset sotsiaaldialoogi on sellest ajast alates edasi arendatud piirkondlikul tasandil, luues iga maakonna tasandil piirkondlikud majandus- ja sotsiaalnõukogud. Piirkondlikus majandusnõukogus osalemise kriteeriumid on samad, mis GSV puhul.

Kavandatava piirkondliku tasandi sotsiaalpartnerluse eesmärk oli kaasata ja toetada piirkondlikku ettevõtluskeskkonda, parandades teabevahetust ja koostööd valitsuse, piirkondliku ja kohaliku omavalitsuse, ettevõtjate ja töötajate vahel. Siiski on nende aktiivsuse ja tõhususe tasemes märkimisväärseid erinevusi. Ettevõtete, institutsioonide ning konkreetsete sektorite ja tööstusharude tasandil arendatakse kahepoolset sotsiaaldialoogi kollektiivlepinguid sõlmivate ja ametiühingute tegevust äriühingutes, töönõukogudes ja nõukogudes hõlbustavate ametiühingute ja tööandjate ühenduste tegevuse kaudu. Lisaks on sotsiaalpartnerid esindatud Horvaatia parlamendi tööorganites, riiklikus töökaitsenõukogus (Nacionalno vijeće za zaštitu na radu), riiklikus konkurentsivõime nõukogus (Nacionalno vijeće za konkurentnost), ELiga peetavate läbirääkimiste järelevalve riiklikus komitees (Nacionalni odbor za praćenje pregovora o pristupanju RH Europskoj uniji) ja Horvaatia pensionikindlustusinstituudi (Hrvatsko zavod za mirovinsko) juhatustes osiguranje) ja muud avalikud asutused.

GSV oli pikka aega mitteaktiivne, nimelt alates 221. koosolekust 26. juunil 2018 kuni 222. koosolekuni 27. märtsil 2020. Selle põhjuseks olid mõned tõsised vaidlused ametiühingute ja valitsuse vahel GSV toimimise üle ning muud küsimused, mis olid seotud selle rolliga pensionireformis, mille tulemusel ametiühingud tühistasid oma osalemise GSV-s. GSV taaselustamise eesmärgil allkirjastasid valitsus ja sotsiaalpartnerid 11. märtsil 2020 GSV asutamise lepingu. See organ kujutab endast kolmepoolse sotsiaaldialoogi kõrgeimat (institutsioonilist) vormi riiklikul tasandil ning annab sotsiaalpartneritele võimaluse etendada olulist ja aktiivset rolli avaliku poliitika kujundamisel ja rakendamisel. Sellest ajast alates on GSV regulaarselt kohtunud ja arutanud erinevaid teemasid, alates kolmanda taseme haridussüsteemi reformidest kuni valitsuse meetmeni energiahindade ja inflatsioonisurve vähendamiseks.

Peamised kolme- ja kahepoolsed organid

Tööseaduse kohaselt on ametiühingud ainsad osalejad, kellel on õigus Horvaatia Vabariigis töötajate nimel kollektiivlepinguid sõlmida, samas kui tööandja poolel võib kollektiivlepingu pooleks olla üksiktööandja või tööandjate ühendus. Töönõukogudel on õigus sõlmida tööandjaga ka teatavaid kokkuleppeid, kuid need kokkulepped ei tohi reguleerida töötasu, tööaja kestust või muid küsimusi, mida tööseadus näeb ette kollektiivlepinguga reguleerida. Sel viisil tagatakse ametiühingutele lisaks ühinemis- ja tegevusvabadusele kollektiivläbirääkimiste monopol. Töönõukogud on Horvaatias suhteliselt haruldased ja neid mõjutavad peamiselt ametiühingud.

Esindusorganite regulatsioon, koosseis ja pädevus