Põhilised väljakutsed: Euroopa noorte eluasemevõitlused

Euroopa kogeb taskukohasuse eluaseme kriisi. Alates 2010. aastast on EL-i keskmised müügihinnad tõusnud 55,4% ja üürihinnad 26,7%, ületades paljude rühmade sissetulekute kasvu. Need keskmised näitajad varjavad probleemi tõsidust, mida kogetakse mõnes piirkonnas ja teatud gruppides. Näiteks mõnes ELi liikmesriigis on hinnad enam kui kolmekordistunud. Liikmesriikides on hindade ja üüride trendid piirkondade ja linnastumise astmete lõikes olnud väga ebavõrdsed. Tavaliselt on linnakeskuste eluasemekulude tõus oluliselt ületanud keskmisi trende. Paljud noored Euroopas kogevad seda taskukohasuse kriisi eriti teravalt. Nende tööhõive on suhteliselt madal ning nad on tõenäolisemalt ajutises või ebakindlas töös kui vanemad inimesed. Neil on sageli raskusi kodu rentimisega, kus nad ise ise elamiseks sooviksid. Kui nad soovivad kodu osta, võib neil olla raskusi sissemakse säästmise või hüpoteegi saamise kvalifitseerumisega. Noored kolivad jätkuvalt linnapiirkondadesse, kus töövõimalused on koondunud, kuid eluaseme pakkumine on kõige vähem taskukohane. Nad seisavad nende takistustega silmitsi oma elu kriitilisel perioodil, samal ajal kui nad liiguvad iseseisvale täiskasvanuelule ja teevad otsuseid hariduse, karjääri, suhete ja pere loomise kohta. Nende jaoks on Euroopa praegune eluaseme taskukohasuse kriis fundamentaalne probleem.

Ebapiisava eluaseme probleem ei ole uus. Mõnes Euroopa piirkonnas ja linnas on eluasemekulud paljudele rühmadele pikaajaline väljakutse. Kuid viimastel aastatel on probleem muutunud laialdasemaks, mõjutades suuremaid osi elanikkonnast. Kõrged energiahinnad, tööjõupuudus, keskkonnaregulatsioonid, planeerimisseadused ja maa nappus on piiranud ehitustegevust. Samuti on kasvanud elamuehituse kasutamine investeerimisvahendina. See tähendab, et üksikisikud ja pered konkureerivad investoritega üha kitsamas eluasemeturul. Kuigi EL-il puudub otsest pädevust elamumajanduse valdkonnas, avaldab ta märkimisväärset mõju asjakohaste juhiste, seadusandluse ja rahastuse kaudu. Kuna Euroopa elamukriis on süvenenud, on Euroopa Komisjon reageerinud, kaasates esmakordselt elamumajanduse komisjoni eraldi osaks. Dan Jørgensen, uus energia- ja elamuvolinik, on ülesandeks toetada liikmesriike elamupuuduse põhjuste lahendamisel ning avada nii avaliku kui ka erasektori rahastus taskukohaste ja jätkusuutlike elamute arendamiseks. Teised ELi asutused, sealhulgas Euroopa Parlament ja Euroopa Investeerimispank, astuvad samuti väljakutsele avastada elamukriisi põhjuseid, leida lahendusi ja pakkuda rahastust.

• Praegune EL-i eluaseme taskukohasuse kriis on eriti tugevalt mõjutanud nooremaid vanusegruppe.

• Mitmes liikmesriigis on keskmine vanus, millal noor lahkub vanemate kodust. Paljud noored, sealhulgas need, kes töötavad, ei saa endale lubada iseseisvat elu.

• Samas on kodutus paljudes liikmesriikides kasvanud. Noored linnades on nende rühmade seas, keda eriti mõjutatakse.

• Noortele, kes saavutavad iseseisva elu, jätkuvad väljakutsed. Noored, eriti nooremad 18–29-aastased, on tõenäolisemalt eluaseme ja kommunaalteenuste maksetes võlgu. Noored teatavad ka tõenäolisemalt sellest, et nad võivad vajada kodust lahkumist, kuna nad ei saa seda enam endale lubada.

• Noored, kes elavad vanematest sõltumatult, kulutavad märkimisväärselt rohkem oma sissetulekust eluasemekuludele ja on tõenäolisemalt ülekoormatud eluasemekuludega võrreldes teiste vanusegruppidega.

• Hoolimata sellest, et noored kulutavad suurema osa oma sissetulekust eluasemele, elavad nad tavaliselt kehvema kvaliteediga elamutes.

• Geograafiliste piirkondade vahel on olulisi erinevusi praegu müügiks või üürimiseks pakutavate kinnisvarade taskukohasuses.

• Kogu ELis võiks väga väike osa linnapiirkondades üüritavast kinnisvarast noorele inimesele mediaanpalga juures olla taskukohane. See kehtib eriti pealinnades ja populaarsetes turismisihtkohtades.

• Bulgaarias, Iirimaal, Poolas, Portugalis ja Hispaanias ning Austria ja Itaalia osades on üürituru taskukohasus nii suur, et paljudes piirkondades oleks üle 80% mediaanpalgast nõutav tavalise kahetoalise korteri rentimiseks.

• Võimalik vastus taskukohasuse probleemile oleks väiksema eluruumi vähendamine ja väiksema kinnisvara üürimise proovimine. See võib aga tuua kaasa piisavuse probleeme ning väiksemate kinnisvarade ruutmeetri hind on kõrgem.

• Üle Euroopa paneb eluasemekriis paljud noored täiskasvanud olukorda, kus nad ei suuda saavutada soovitud elukorraldust (näiteks elada üksi või partneriga), mis viib oluliste erinevusteni noorte tegelike ja eelistatud eluasemetingimuste vahel.

• Nelja liikmesriigi (Tšehhi, Holland, Hispaania ja Rootsi) uuringuandmed näitavad, et palju rohkem inimesi elab sõprade, sugulaste või vanematega, kui sooviks seda teha. Palju vähem neid, kes elavad koos partneriga või üksi, kui soovivad seda teha.

• Täitmata eluasemeeelistused on seotud mitmete negatiivsete tagajärgedega. Nendeks on võimetus saavutada iseseisvat eluviisi, võimetus järgida valitud karjääri, negatiivsed mõjud vaimsele tervisele ja otsus laste saamise edasilükkamine.

• Eluaseme taskukohasuse kriisi täielikuks mõistmiseks ja lahendamiseks on oluline arvestada nii kvantitatiivseid andmeid noorte eluasemeprobleemide kohta kui ka kvalitatiivseid andmeid nende eelistuste ja eluasemepoliitika süsteemiga toimetuleku kohta.

• Poliitikakujundajad peaksid vältima killustatud poliitikamaastiku arengut, kus poliitikad viiakse ellu killustatud kaupa ja vastuoluliste eesmärkidega.

• Kui rääkida elamuehituse rahastamisest, on pöörlevad fondid, mis taaskasutavad kapitali elamuehituseks, tõhus viis projektide rahastamiseks.

• Uute eluasemevõimaluste loomise osas noortele (näiteks taskukohased 'stardikodud') on pakkumispoolsetel lahendustel suurem potentsiaal kui nõudluse rahalised ja maksueelised.

• Valitsused peaksid tagama ametiaja neutraalsuse fiskaalpoliitikas, käsitledes omamist ja üürimist võrdselt.

• Eluasemepuuduse lahendamiseks on oluline suurendada saadaolevate elamute arvu. Olemasolev tühjade ja alakasutatud hoonete varu pakub selles osas märkimisväärset kasutamata potentsiaali, kuigi sageli nõuab ulatuslikke renoveerimistöid.

• Üüri reguleerimise ja üürilepingu turvalisuse suurendamise poliitikad peavad arvestama nii siseringi liikmeid (olemasolevad üürnikud) kui ka välisisikuid (uued või potentsiaalsed üürnikud, sageli noored), samuti eluasemepakkujaid.

• Noored saavad mängida aktiivset rolli poliitikakujundamises – mitte ainult uute või muudetud elamupoliitikate kujundamisel, vaid ka alt-üles, uuenduslike elamukontseptsioonide, nagu koostööpõhine elamuehitus, väljatöötamisel.