Miinimumpalk 2025. aastal: aastaülevaade

2022. aastal vastu võetud direktiiviga (EL) 2022/2041 piisava miinimumpalga kohta Euroopa Liidus (edaspidi "miinimumpalga direktiiv") on sätestatud ühine raamistik piisava (seadusjärgse) miinimumpalga kehtestamiseks, edendatakse palgakujundust käsitlevaid kollektiivläbirääkimisi ja parandatakse töötajate tegelikku juurdepääsu miinimumpalga kaitsele, kui see on siseriiklike õigusaktide ja/või kollektiivlepingutega ette nähtud. Liikmesriigid pidid direktiivi oma siseriiklikesse õigusaktidesse üle võtma 15. novembriks 2024. Enamik riike oli selle protsessi (vähemalt osaliselt) 2024. aasta lõpuks lõpule viinud. 2023. aastal esitas Taani (keda toetab Rootsi) Euroopa Liidu Kohtule hagi direktiivi täielikuks või osaliseks tühistamiseks. Otsust selle taotluse kohta oodatakse 2025. aastal.

Miinimumpalga määrad 2025. aastal

• Riigi brutomiinimumpalga määrad tõusid 2024. aasta jaanuarist 2025. aasta jaanuarini 21 liikmesriigis 22-st, kus on riiklik miinimumpalk, kusjuures Küpros on ainus erand, kus määr jäi samaks. Need suurenesid märkimisväärselt enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides: peaaegu 23% Rumeenias, 15% Horvaatias ja Bulgaarias, 12% Leedus, 10% Tšehhis ja Poolas, 9% Ungaris ja Slovakkias ning 8% Eestis.

• Kuigi see kasv oli eelmise aastaga võrreldes väiksem, oli see kooskõlas inflatsioonitaseme aeglustumisega siiski märkimisväärne ja suurendas enamikus riikides miinimumpalga saajate ostujõudu. Miinimumpalk reaalväärtuses tõusis enamikus riikides, püsis mõnes riigis (Saksamaa, Luksemburg, Prantsusmaa, Sloveenia ja Belgia) suures osas stabiilsena ning vähenes Küprosel.

• Inflatsiooni roll miinimumpalga märkimisväärse tõusu põhjustamisel vähenes sel aastal. Selle asemel näib miinimumpalga direktiiv olevat esilekerkiv struktuurne tegur, mis seda tõusu mõjutab, kuna üha rohkem riike seob oma miinimumpalga tõusumäärad sarnaste künnistega, millele direktiivis näitena viidatakse.

• Olemasolevad andmed näitavad, et vaid mõnes riigis on miinimumpalk jõudnud 60 %-ni mediaanpalgast või 50 %-ni keskmisest palgast. Sellegipoolest on Kaitzi indeks (miinimumpalga ja mediaan- või keskmise palga suhe) viimase kahe aastakümne jooksul enamikus liikmesriikides tõusnud, mis tähendab, et riiklik miinimumpalk on selle aja jooksul kasvanud rohkem kui mediaan- ja keskmine palk.

• Maksu- ja hüvitissüsteemid võivad põhjustada märkimisväärseid erinevusi brutomiinimumpalga määrade ja tegeliku kojuviidava palga (netomiinimumpalga määr) vahel. 2024. aastal ulatus töötajate maksumäär (sealhulgas üksikisiku tulumaks ja töötajate sotsiaalkindlustusmaksed) ligikaudu 5 %-st Belgias ja Eestis kuni peaaegu 40 %-ni Rumeenias.

Direktiivi ülevõtmine

• Olemasolevate (eelnõude) määruste võrdlev analüüs näitab, et direktiivi ülevõtmine ei ole toonud kaasa olulisi muudatusi seadusjärgse miinimumpalga kehtestamiseks kasutatavates süsteemides ja meetodites. Õiguslikud kohandused on olnud tavaliselt väikesed ja täiendavad olemasolevaid riiklikke tavasid.

• Enamik riike, kus on seadusjärgne miinimumpalk, on lisanud direktiivi artikli 5 lõike 2 punktides a–d loetletud elemendid eraldiseisvate kriteeriumidena ja täiendavad kriteeriume, mida riiklikud palgakujundusasutused peavad siseriiklike õigusaktide kohaselt arvesse võtma.

• Mis puudutab soovituslikke kontrollväärtusi, mida palgamäärajad peaksid kasutama seadusjärgse miinimumpalga piisavuse hindamiseks (direktiivi artikli 5 lõige 3), siis on enamik riike lisanud oma eeskirjadesse konkreetsed protsendimäärad, mis põhinevad keskmisel või mediaanpalgal. Need väärtused võivad mõnevõrra erineda direktiivis esitatud näidetest, ulatudes 46 %-st Läti keskmisest palgast kuni 55 %-ni prognoositavast keskmisest palgast Poolas (vastavalt seaduseelnõule). Mõned riigid, näiteks Iirimaa, Madalmaad ja Rumeenia, on võtnud kasutusele paindlikumad lähenemisviisid, võimaldades väärtustel aja jooksul muutuda või jääda kindlaksmääratud vahemikku. Mõnes liikmesriigis, näiteks Horvaatias ja Portugalis, ei ole määruste eelnõude põhjal veel selge, milliseid soovituslikke kontrollväärtusi kasutatakse. Teised viitavad erinevatele soovituslikele väärtustele (näiteks Sloveenia) või ei ole üldse (näiteks Luksemburg), viidates oma konkreetsetele ajakohastamismehhanismidele.

• Mitu riiki on muutnud soovituslikud (sihipärased) väärtused osaks kriteeriumidest, mida palgamäärajad peavad arvesse võtma, samas kui teised viitavad neile üksnes seadusjärgse miinimumpalga piisavuse hindamise kontekstis, nagu on direktiivis sätestatud.

• Enamik riike, kus on seadusjärgne miinimumpalk, ei ole oluliselt muutnud oma ametlikku lähenemisviisi sotsiaalpartnerite kaasamisele miinimumpalga tasemete kehtestamisse ja ajakohastamisse, kuna see on juba laialt levinud tava. Mõned on siiski teinud regulatiivseid täpsustusi, et selgitada või tugevdada selle kaasamise konkreetseid aspekte.

Miinimumpalga saajad ja nende võime lubada endale eluaset

• Miinimumpalka teenivate töötajate osakaal on liikmesriigiti erinev, ulatudes enam kui 10 %-st Portugalis, Slovakkias ja Poolas kuni alla 3 %-ni Tšehhis, Belgias ja Madalmaades. Sellegipoolest on enamikus liikmesriikides tõusutendents, mis on kooskõlas asjaoluga, et miinimumpalk on viimase 15 aasta jooksul kasvanud keskmisest ja mediaanpalgast kiiremini.

• 2024. aastal tõusid eluasemekulud ELis kiiremini kui üldine inflatsioon. Eurofoundi analüüsi kohaselt, mis põhineb Euroopa Liidu sissetulekute ja elutingimuste statistika (2023. aasta EU-SILC) viimastel andmetel, mõjutas see ebaproportsionaalselt miinimumpalga saajaid, kuna eluase moodustab suurema osa nende kasutatavast sissetulekust (keskmiselt 34,8 %, võrreldes 26,2 %-ga suurema sissetulekuga inimeste puhul). Üksikute täiskasvanutega leibkondade seas pidasid miinimumpalga saajad eluasemekulusid suurema tõenäosusega ka suureks koormaks (35,6 % võrreldes 21,7 %-ga).

• Noored miinimumpalga saajad (vanuses 16–34, õpilased, kelle põhitegevuseks oli haridus välja jäetud) elavad paljudes riikides oluliselt tõenäolisemalt kui nende paremini tasustatud eakaaslased koos vanematega (48,9% võrreldes 29,1%-ga). See viitab sellele, et praegune miinimumpalga tase võib takistada noorte töötajate iseseisvat elu, takistades neil perekodudest välja kolimast ja piirates nende liikuvust eluasemes.

• ELi miinimumpalga direktiiv on kujunemas oluliseks teguriks, millest juhindutakse seadusjärgse miinimumpalga kehtestamisel, kusjuures ülevõtmine edeneb enamikus riikides suures osas ajakava kohaselt. Siiski ei ole (ega pea) riiklikesse õigusaktidesse lisama kõiki aspekte. Riiklike palgakehtestajate, sealhulgas sotsiaalpartnerite ja nõuandvate organite ülesanne on direktiivi vaimu praktikas järgida ja rakendada.

• Kuna miinimumpalk tõuseb võrreldes keskmise/mediaanpalgaga, teenib paljudes riikides rohkem töötajaid miinimumtaseme lähedal olevat palka. See suurendab miinimumpalga saajate finantsolukorda parandavate täiendavate poliitikameetmete, näiteks eluasemepoliitika, maksusoodustuste või hüvitiste tähtsust.

• Kõrged eluasemekulud avaldavad ebaproportsionaalset mõju miinimumpalga saajatele, piirates nende liikuvust ja üldist elukvaliteeti ning piirates nende majanduslikke võimalusi. Sõltuvalt suhtelistest eluasemekuludest ja miinimumpalga piisavuse hindamisel võivad palgamäärajad võtta arvesse suhtelisi eluasemekulusid tulevastel aastatel miinimumpalga piisavuse hindamisel ja eelkõige kollektiivläbirääkimiste protsessides.