Euroopa töötingimuste uuringud (EWCS)

1990. aastal korraldati Euroopa töötingimuste uuring esimest korda ja sellest ajast saati on uuring andnud ülevaate Euroopa töötingimustest, et

  • hinnata ja kvantifitseerida ühtlustatud alustel nii töötajate kui ka füüsilisest isikust ettevõtjate töötingimusi kogu Euroopas;
  • analüüsida töötingimuste eri tahkude vahelisi suhteid;
  • tuvastada riskirühmad ja probleemid, samuti edusammud;
  • jälgida suundumusi ja kirjeldada neid ühesuguste näitajatega;
  • aidata kaasa Euroopa poliitika kujundamisele.

Uuringuküsimustiku ulatust on alates esimesest uuringust oluliselt laiendatud, et anda üksikasjalik ülevaade tingimustest, milles iga päev töötavad Euroopa töötajad. Üks teemasid, mille alusel on küsimustikku aja jooksul muudetud, on sooline võrdõiguslikkus.

Praegu käsitletavad teemad on muu hulgas tööhõive liik, tööaja kestus ja korraldus, töökorraldus, haridus ja koolitus, füüsikalised ja psühhosotsiaalsed riskitegurid, töötervishoid ja tööohutus, töö- ja eraelu tasakaal, töötajate osalus, töötasu ja majanduslik kindlustatus ning töö ja tervis.

Igas uuringus küsitleti vahetult töötajate juhuslikku valimit, kelle seas oli nii palgatöötajaid kui ka füüsilisest isikust ettevõtjaid. Euroopa Liidu laienemise järel on uuringu geograafiline ulatus suurenenud.

  • Esimene EWCS aastatel 1990–1991: küsitleti Euroopa Ühenduse 12 liikmesriigi töötajaid
  • Teine EWCS aastatel 1995–1996: küsitleti Euroopa Liidu 15 liikmesriigi töötajaid
  • Kolmas EWCS 2000. aastal: esimeses etapis küsitleti Euroopa Liidu 15 liikmesriigi ja Norra töötajaid; seejärel laiendati uuringut 2001. aastal 12 uuele liikmesriigile ning 2002. aastal teises etapis Türgile
  • Neljas EWCS 2005. aastal: Euroopa 27 Liidu liikmesriiki ning Norra, Horvaatia, Türgi ja Šveits
  • Viienda EWCSi kohapealne uurimistöö toimus 2010. aasta jaanuarist juunini, mille käigus küsitleti peaaegu 44 000 töötajat Euroopa Liidu 27 liikmesriigis ning Norras, Horvaatias, endises Jugoslaavia Makedoonia Vabariigis, Türgis, Albaanias, Montenegros ja Kosovos.