Kümme aastat madalat palka: sotsiaaltöötajad teenivad endiselt umbes viiendiku võrra vähem kui keskmine

Sotsiaalteenuste töö võib jagada majutuseta sotsiaaltöötegevusteks (nt koduhooldus, alusharidus ja lapsehoid) ja hooldekoduks. Rohkem kui kaks kolmandikku sotsiaalteenuste töötajatest pakub pikaajalist hooldust, ülejäänud osa on seotud alusharidusega. Suurim kasv on toimunud sotsiaaltöös ilma majutuseta, mis peegeldab liikmesriikides toimunud poliitilisi muutusi, näiteks võimaldades eakatel inimestel elada kauem kodus, mitte hooldekodus. See on kooskõlas Euroopa sotsiaalõiguste sambaga, milles rõhutatakse koduhoolduse ja kogukonnapõhiste teenuste rolli. Tööjõu demograafilise arvu poolest on tublisti üle kolmandiku (38%) sotsiaalteenuste valdkonnas töötavatest inimestest 50-aastased või vanemad, mis on 4,6 protsendipunkti rohkem kui 2014. aastal. Veidi üle nelja viiendiku (81%) sotsiaalteenuste töötajatest on naised, mis on 1,5 protsendipunkti võrra vähem kui 2014. aastal, kuna alates 2008. aastast (varaseim aasta, mille kohta andmed on kättesaadavad) on sektoris pidevalt kõrge naiste osakaal

Liikmesriikides on viimase kümne aasta jooksul sotsiaalteenuste töötajate keskmine palk olnud ligikaudu 20% madalam kui liikmesriikide majanduse keskmine palk tervikuna. See palgalõhe vähenes aastatel 2014–2018 mõnevõrra, kuid suurenes aastatel 2018–2022 uuesti (joonis 1). Seevastu tervishoius on palk olnud järjepidevalt ja üha enam kõrgem kui keskmine riigipalk – 2014. aastal 11,2%, 2018. aastal 17,3% ja 2022. aastal 20,9%.

Seetõttu ei ole üllatav, et 2024. aastal tundis keskmiselt 37 % sotsiaaltöötajatest, et neile ei maksta piisavalt palka, arvestades nende tööalaseid jõupingutusi ja saavutusi, võrreldes 26 %-ga töötajatega muudes sektorites kui sotsiaalteenused. (Need järeldused põhinevad Eurofoundi analüüs 2024. aasta Euroopa töötingimuste uuringu (EWCS) andmete kohta 23 liikmesriigi kohta, kus küsitleti üle 20 sotsiaaltöötaja. Riigid, kus sotsiaaltöötajate valim on väiksem (Küpros, Kreeka, Ungari ja Slovakkia), jäeti usaldusväärsuse analüüsist välja.)

Sotsiaaltöötajate palk erineb sõltuvalt näiteks alamsektorist, elukutsest/ametist ja riigist. Hooldekodudes viibivad töötajad on keskmiselt paremini tasustatud kui need, kes töötavad sotsiaaltööl ilma eluasemeteta (teenivad 18,7 % vähem kui liikmesriikide majanduses tervikuna keskmiselt ja 22,7 % vähem), kuigi töötasu vähenes esimeses ja tõusis teises aastatel 2018–2022. Kõige halvemini tasustatud on töötajad, kes töötavad ametites, mis nõuavad vähe või üldse mitte formaalset haridust. Nende hulka kuuluvad olenevalt riigist (sotsiaal)hooldajad või -assistendid, lapsehoidjad ja abiõed.

Kutsekvalifikatsiooniga töötajad saavad teistes sektorites sageli rohkem palka kui sotsiaalteenustes. Näiteks 2022. aastal teenisid tervishoiutöötajad (kes on paremini tasustatud kui liikmesriikide majanduses tervikuna) sotsiaalteenuste valdkonnas keskmiselt 15 % rohkem, kuid mujal keskmiselt 60 % rohkem. Eurofoundi varasemad uuringud näitasid samuti, et sama kogemuse ja profiiliga õed saavad tervishoius tavaliselt paremat palka kui pikaajalises hoolduses. Kõige kõrgemalt tasustatud sotsiaaltöötajate hulka kuuluvad terapeudid, eriõed ja sotsiaaltöötajad. Nad on siiski vähem hästi tasustatud kui suhteliselt hästi tasustatud spetsialistid teistes sektorites ja/või sellised hästi tasustatud spetsialistid on teistes sektorites rohkem levinud kui sotsiaalteenuste valdkonnas. Seda näitab asjaolu, et kõigi sotsiaalteenuste töötajate ja kõigi teiste töötajate mediaanpalga (st keskmise arvu) on väiksem kui keskmise palga erinevus; viimast suurendab teistes sektorites paremini tasustatud töötajate rühm rohkem kui sotsiaalteenuste valdkonnas.

ELi ühtse Euroopa taeva 2018. aasta andmed näitavad, et sotsiaalteenuste töötajate palk on keskmisest madalam kõigis liikmesriikides ja üle 10% kõigis kolmandas etapis: Madalmaades, Austrias ja Luksemburgis (joonis 2). Kõik kolm kuuluvad nende riikide hulka, kus sotsiaalpartnerite lepingud on kõige rohkem hõlmatud.

Enamiku liikmesriikide puhul puudutavad ühtse Euroopa taeva andmed ainult töötajaid, kes töötavad vähemalt 10 töötajaga hooldusteenuse osutajate juures. Kui enamikus teenuseosutajates töötab vähem kui 10 töötajat – nii majutuseta sotsiaaltööga (85 %) kui ka hooldekodus (51 %) –, siis vähemalt 10 töötajaga teenuseosutajad annavad tööd suurema osa tööjõust: vastavalt 91 % ja 98 % (Eurofoundi Eurostati 2022. aasta struktuurilise ettevõtlusstatistika analüüsi põhjal). Üks töötajate rühm, keda need andmed üldiselt ei hõlma, onomesteetilised hooldustöötajad, sealhulgas kohapeal elavad hooldajad (need, kes elavad selle isiku(te) leibkonnas, keda nad hooldavad). Nad kogevad sageli madalaimat palka ja halvimaid töötingimusi.

Sotsiaaltöötajad elavad teistest töötajatest tõenäolisemalt leibkondades, kellel on raskusi ots-otsaga kokku tulemisega: 31% versus 25%, selgub EWCS 2024 andmetest. Osalise tööajaga töötamine on sotsiaalteenustes palju tavalisem kui enamikus teistes sektorites. Sotsiaaltöötajad töötavad seetõttu vähem tasustatud tunde kuus, mis tähendab, et keskmise kuupalga erinevus võrreldes teiste töötajate palgaga on isegi suurem kui tunnipalga erinevus. Paljud sotsiaaltöötajad saavad osaleda ainult osalise tööajaga ainult oma hoolduskohustuste tõttu, näiteks laste või eakate sugulaste eest. Selliste töötajate parem juurdepääs lapsehoiu- ja pikaajalise hoolduse teenustele võimaldaks neil töötada kauem ja seega rohkem teenida.

See, kas palk on piisav või mitte, sõltub sellest, kui palju inimesed peavad oma kulude katmiseks teenima. Eluasemekulud on võtmetähtsusega. Kui hoolduspalgad kehtestatakse riiklikult, võib see tekitada erilisi probleeme töötajatele, kes elavad kõrge eluasemekuludega piirkondades, eriti suurtes linnades, ja kellel puudub juurdepääs sotsiaalkorteritele. Samuti võib see kaasa aidata tööjõupuudusele sotsiaalteenustes. Eluasemepoliitika võib aidata, eriti kui selle eesmärk on suurendada pakkumist uute ehituste kaudu, vähendada vabu eluasemeid, renoveerida kinnisvara ning ühendada elamufond paremini töö ja teenustega. Muud poliitikameetmed, mis võivad lisaks palga parandamisele ja eluasemekulude vähendamisele aidata, hõlmavad energia-, lastehoiu-, haridus-, transpordi- ja tervishoiukulude vähendamist.

Nende sotsiaalteenuste töötajate osakaal, kes nimetasid 2024. aasta EWCS-is "palka ja töötajate hüvitisi" üheks kolmest kõige olulisemast valdkonnast, kus nad sooviksid paranemist näha, on kindlasti kõrge, 68,8%, kuid see on vaid veidi kõrgem kui teiste töötajate seas (68,6%). See peegeldab aga tegelike sotsiaalteenuste töötajate arvamusi, mitte nende töötajate arvamusi, kes on otsustanud sektoris mitte töötada või on sektorist lahkunud. Palk võib seega olla töötajate ligimeelitamisel veelgi olulisem tegur, kui see proportsioon eeldab. Sotsiaalteenuste töötajate palgad on sageli miinimumpalga tasemel või sellest veidi kõrgemad. Üldise miinimumpalga tõstmine parandab seega palgatingimusi, sealhulgas tõstes palgad üle miinimumi.

Poliitikakujundajad peaksid otsima töötingimuste parandamist lisaks ainult palgale, et meelitada ligi ja hoida töötajaid. Tööjõupuuduse kõrvaldamise meetmed, nagu rahalised stiimulid pärast pensioniiga töötamiseks või värbamiskampaaniad, on piiratud tõhususega, kui nendega ei kaasne töötingimuste parandamist.

Töötervishoidu ja tööohutust, sealhulgas vaimset tervist, on esile tõstetud kui üht valdkonda, kus sotsiaalteenuste töötajaid (30,9%) vajab parandamist rohkem sotsiaaltöötajaid (30,9%) kui teisi töötajaid (23,4%). Sektorile omaseid füüsilisi riske (nt inimeste tõstmine ja nakkusohtliku materjaliga töötamine ilma piisava kaitseta) tuleb ilmselgelt tegeleda, kuid sektor paistab tõesti silma töötajate vaimse tervise riskide poolest, näiteks ebasoodne käitumine töökohal ja emotsionaalne kurnatustunne oma tööst. Töötajatele suurema mõju andmine oma töögraafiku üle võib aidata leevendada muid sotsiaaltöötajate probleeme.

Töötingimuste parandamine võib aga olla keeruline. Teenuse kasutaja kodus toimuvate sotsiaaltöötegevuste puhul on töökoht see kodune keskkond, mida on raske reguleerida. Koduhoolduse tööjõu kiire kasv suurendab selle väljakutsega tegelemise kiireloomulisust. Mõningaid töötingimuste parandamise meetmeid võib olla raske ühitada ka paindliku hoolduse soovitud korralduse pakkumisega. Parem personal võib olla osa lahendusest, et parandada teatavaid töötingimusi, näiteks töötervishoiu ja tööohutuse, sealhulgas vaimse tervisega seotud tingimusi. Vajalike töötajate ligimeelitamiseks ja hoidmiseks tuleb aga kõigepealt parandada üldisi töötingimusi.

Samuti on oluline tegeledanaiste kaasamisega sellesse madalapalgalisse sektorisse, sealhulgas vaidlustades hooldusstereotüüpe juba noores eas. Asjaolu, et naised on sotsiaalteenuste sektoris üleesindatud, tähendab ka seda, et sotsiaalteenuste tööga kaasnevad vaimse tervise probleemid mõjutavad naisi ebaproportsionaalselt . Jällegi nõuab sektori kiire kasv sellele küsimusele suurema tähelepanu pööramist, kuna halb vaimne tervis toob mõjutatud isikutele ja ühiskonnale tervikuna kaasa märkimisväärseid rahalisi ja mitterahalisi kulusid.

Eurofoundi 2026. aasta pikaajalise hoolduse, tervishoiu ning alushariduse ja lapsehoiu projektis uuritakse neid sektoreid seoses töötingimustega ning inimeste juurdepääsuga sotsiaalteenustele ja nende kvaliteediga.