Füüsilisest isikust ettevõtjad ELis: töökoha kvaliteet ja sotsiaalkaitse arengud

COVID-19 pandeemia andis uue tõuke arutelule, mis käsitleb sotsiaalkaitse kättesaadavust füüsilisest isikust ettevõtjatele, tuues esile lüngad ametlikus ja tegelikus kaetuses sotsiaalkaitsega ning selle piisavuses. 2021. aastal oli 19 liikmesriigis lünki ametlikus kaetuses sotsiaalkaitsega vähemalt ühes füüsilisest isikust ettevõtjate rühmas ja vähemalt ühes sotsiaalkaitse valdkonnas. Kõige sagedamini esineb lünki seoses töötushüvitisega (kaetud ei ole 16,8 miljonit inimest ehk üle poole ligikaudu 28 miljonist füüsilisest isikust ettevõtjast ELis), millele järgnevad haigushüvitised (kaetud ei ole 5,3 miljonit inimest) ning tööõnnetuste ja kutsehaigustega seotud hüvitised (kaetud ei ole 4,2 miljonit inimest).

Sotsiaalkindlustuse puudumise tõttu kannatasid füüsilisest isikust ettevõtjad pandeemia ajal rahaliselt rohkem kui palgatöötajad, vaatamata valitsuste enneolematutele sekkumistele, et pakkuda sissetulekutoetust ja suurendada juurdepääsu sotsiaalkaitsele, sealhulgas füüsilisest isikust ettevõtjatele. Seda oli vaja, sest füüsilisest isikust ettevõtjad ei olnud hõlmatud (või ei olnud piisavalt hõlmatud) sissemaksetel põhinevate kavadega. Paljud neist algatustest olid ajutised, kuid sellegipoolest taaskäivitasid need arutelu füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitsega kaetuse üle. Arutelu oli hoogustunud juba enne pandeemiat, peamiselt põhjusel, et tekkinud olid füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vormid, millel on samad omadused kui sõltuval töösuhtel, eriti platvormimajanduses, ning samuti põhjusel, et staatuse muutmine on sagenenud ning palgatöö ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise kombinatsioon on üha tavalisem.

Kuigi enamikul füüsilisest isikust ettevõtjatel on head töötingimused, autonoomia ja hea tuluteenimise potentsiaal, on poliitiline mõttevahetus üha enam keskendunud kõige haavatavamatele, eelkõige inimestele, kes töötavad fiktiivse füüsilisest isikust ettevõtjana.

Poliitikataust

Sotsiaalkaitse lünkade kõrvaldamiseks võttis Euroopa Liidu Nõukogu 2019. aastal vastu soovituse, milles käsitletakse töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele. Asjakohane on ka Euroopa Komisjoni 2021. aasta detsembri ettepanek võtta vastu direktiiv platvormitöö tingimuste parandamise kohta, sest selle eesmärk on selgitada platvormitöötajate tööalast staatust, kehtestades juriidilised kriteeriumid, kuidas eristada palgatöötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate staatust. Lisaks võeti 2022. aastal vastu suunised, milles selgitatakse ELi konkurentsiõiguse kohaldamist üksikettevõtjate kollektiivläbirääkimiste suhtes.

Peamised tähelepanekud

· Füüsilisest isikust ettevõtjate osakaal ELis ei ole alates 21. sajandi algusest suurenenud ning aastatel 2010–2022 langes see 15,4%-lt 13,7%-le. Selle vähenemise peamised põhjused olid meestest füüsilisest isikust ettevõtjate arvu vähenemine ning eakate füüsilisest isikust ettevõtjate tööturult väljumise ja uute füüsilisest isikust ettevõtjate loomise ebatasakaal.

· 2021. aasta Euroopa töötingimuste telefoniuuringu andmete järgi oli 18%-l töötajatega füüsilisest isikust ettevõtjatel ja 13%-l üksikettevõtjatest pandeemia ajal mitu töökohta.

· 2021. aastal sõltus 9% üksikettevõtjatest ainult mõnest kliendist, neil oli oma äritegevuses vähe iseseisvust või puudus see üldse ja seega võis neid liigitada majanduslikult sõltuvaks. Üksikettevõtjatena tegutsevad naised olid üle kahe korra tõenäolisemalt majanduslikult sõltuvad kui nende meeskolleegid.

· Euroopa töötingimuste telefoniuuringu andmete kohaselt on majanduslikult sõltuvatel füüsilisest isikust ettevõtjatel vähem iseseisvust otsustada, kuidas ja millal nad töötavad. Selle poolest on nad sarnases olukorras kui palgatöötajad. Nad olid töötajate rühm, kes said kõige väiksema tõenäosusega töökohal koolitust, pidasid kõige harvem oma tööd heaks karjäärivõimaluseks ja olid kõige tõenäolisemalt pingelistel töökohtadel (töökohad, kus nõudlus on suurem kui ressursid).

· Euroopa töötingimuste telefoniuuringu andmetel märkisid majanduslikult sõltuvad füüsilisest isikust ettevõtjad kaks korda sagedamini kui palgatöötajad, et neil on raskusi toimetulekuga. Need erinevused tulenevad osaliselt sellest, et füüsilisest isikust ettevõtjate osakaal pandeemiast enim mõjutatud sektorites on suur. Samas on need tingitud ka sotsiaalkaitsega ja pandeemia-aegsete toetusmeetmetega kaetuse erinevustest, isegi kui sellistest toetusmeetmetest kasu saanud füüsilisest isikust ettevõtjate osakaal oli suur, sest neid oli enim kannatanud sektorites keskmisest rohkem.

· Valitsuste reageerimist pandeemiale iseloomustas sissetuleku kaotuse vastase kaitse kehtestamine ja sotsiaalkaitsele juurdepääsu laiendamine füüsilisest isikust ettevõtjatele. Enamasti juhtudel olid kõlblikkuskriteeriumid siiski piiravamad ja toetuse tase oli väiksem kui palgatöötajatel. Üldiselt võeti füüsilisest isikust ettevõtjate sissetulekutoetuse meetmed kasutusele hiljem ja lõpetati järk-järgult varem kui palgatöötajate omad. Nii sõltusid füüsilisest isikust ettevõtjad tõenäolisemalt isiklikust varast, pereliikmetest või sotsiaalabist.

· Euroopa sotsiaaluuringu andmetel vähendas rahaline ebakindlus füüsilisest isikust ettevõtjate (ja eelkõige üksikettevõtjate) rahulolu eluga rohkem kui tavatöötajatel, pöörates pandeemiavälise aja olukorra vastupidiseks. Lisaks halvenes vaimne tervis füüsilisest isikust ettevõtjatel rohkem.

· Tervishoiu ja heaolu seisukohast olid majanduslikult sõltuvad füüsilisest isikust ettevõtjad füüsilisest isikust ettevõtjate seas kõige ebasoodsamas olukorras. Nad said keskmisest kõrgema tulemuse vähemalt kuues terviseprobleemide kategoorias, eelkõige seoses kurnatuse ja depressiooniriskiga. Eriti palju kannatasid majanduslikult sõltuvad üksikettevõtjatest naised.

· Füüsilisest isikust ettevõtjatel puudub ametlik (kohustuslik) töötuskindlustuskaitse 11 liikmesriigis, haiguskindlustuskaitse 5 liikmesriigis ja tööõnnetuskaitse 14 liikmesriigis. Tegelik kaetus sotsiaalkaitsega on väike, sest paljudel füüsilisest isikust ettevõtjatel on sissetulek väike või lühiajaline, mistõttu puudub neil õigus hüvitistele; kui neil see õigus on, ei ole hüvitised väikeste osamaksete tõttu sageli piisavad.

· Pandeemiakogemus aitas poliitikapäevakorda lisada enamate füüsilisest isikust ettevõtjate kaasamise sotsiaalkaitse süsteemidesse. 9 riiki on viimase 6 aasta jooksul laiendanud kaetust teatud hüvitistega füüsilisest isikust ettevõtjate (laiemale) rühmale; veel 6 riiki kavandavad selliseid meetmeid.

· Juurdepääsu sotsiaalkaitsele on parendanud ka see, et on muudetud füüsilisest isikust ettevõtja staatuse määramise kriteeriume. Mõnes riigis kohaldatakse nüüd isikute suhtes, kelle tööalane staatus jääb palgatöö ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise vahele, „kolmandast isikust töötaja“ kategooriat. Teistes riikides on seadusmuudatuste ja kohtupraktikaga muudetud palgatöötaja ja füüsilisest isikust ettevõtja staatuse eristamise kriteeriume, sageli platvormitöö kontekstis.

Poliitikasoovitused

· Teatud füüsilisest isikust ettevõtjaid iseloomustavad väikesed ja lühiajalised sissetulekud ning suur rahaline ebakindlus, millega sageli kaasnevad halvad töötingimused ja -väljavaated. Neile on vaja asjakohast sotsiaalset turvavõrku, et maandada füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise riske. Selleks võib olla vaja tugevat ja kestlikku süsteemi, mis põhineb (osaliselt) sissemaksetel ja mis arvestab füüsilisest isikust ettevõtjate eripära.

· Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemise ja palgatöö piirid on üha ebaselgemad. Paljud füüsilisest isikust ettevõtjad, eriti need, kes sõltuvad ühest või mõnest kliendist ning kelle autonoomia ja võimalus hindu kehtestada on piiratud, on palgatöölaadses olukorras. See suundumus, mida tugevdab platvormitöö kasv, tähendab, et tööalase staatuse määramise kriteeriumid vajavad täpsustamist. Füüsilisest isikust ettevõtja staatuse kuritarvitamise võimalused tuleb kõrvaldada, käsitledes fiktiivsete füüsilisest isikust ettevõtjate probleemi.

· Liikmesriigid on juba hakanud laiendama füüsilisest isikust ettevõtjate juurdepääsu sotsiaalkaitsele. Samas esineb seni erinevusi füüsilisest isikust ettevõtjate rühmade ning füüsilisest isikust ettevõtjate ja palgatöötajate vahel. See tuleb lahendada, et tagada peale ametliku ka tulemuslik ja piisav kaetus sotsiaalkaitsega, vältides samal ajal takistusi kvaliteetsete füüsilisest isikust ettevõtjate loomisel. Kasutuselevõttu võib suurendada ka suurem läbipaistvus ja lihtsus.

· Pandeemiast saadud kogemustest tuleb õppida – parendada sotsiaalkaitsesüsteeme ja kavandada tulevasi erakorralisi sissetulekutoetuse meetmeid. See hõlmab asjakohaste kõlblikkuskriteeriumide, vahendite eraldamise puuduste kõrvaldamise, abimeetmete varajase rakendamise ning piisava teadlikkuse suurendamise ja läbipaistvuse tähtsust.