Kõige haavatavamate töötajate tööhõive ja töötingimused: jätkuva poliitilise väljakutse lahendamine

Viimase kahe aastakümne jooksul on Euroopa Liidu (EL) tööjõuturud läbi teinud märkimisväärse muutuse, mida iseloomustab mittestandardsete töökohtade ja paindlike töökorralduste laienemine. Kuigi täistööajaga püsivad lepingud on endiselt valdav töövorm, on mittestandardsed kokkulepped, nagu osalise tööajaga ja ajutised lepingud, muutunud üha tavalisemaks.

Mittestandardne töösuhe ei tähenda töötaja haavatavust. See võib pakkuda kasu nii tööandjatele kui töötajatele, sealhulgas suuremat tootlikkust ja paremat töö- ja eraelu tasakaalu. Siiski tekib haavatavus siis, kui mittestandardne töösuhe on sunniviisiline või kui mitmed mittestandardsed omadused ristuvad, näiteks sunniviisiline osalise tööajaga töö ja ajutine staatus.

See aruanne uurib haavatavust tööpõhisest vaatenurgast. Tööhõive haavatavust defineeritakse kui mitmemõõtmelist nähtust, mis hõlmab sissetuleku ebapiisavust, tööhõive ebakindlust ja töökoha õiguste puudumist. See erineb laiemast töökvaliteedi kontseptsioonist, mis hõlmab näiteks sissetulekuid, kuid hõlmab ka tööintensiivsust, füüsilist keskkonda ja muid tööelu aspekte.

Aruanne analüüsib tööhõive haavatavuse leviku trende ELi-27 piirkonnas aastatel 2009–2021 ning analüüsib, kuidas haavatavus seostub tööelu erinevate aspektidega. Lisaks hindab ta asjakohaseid poliitilisi ja seadusandlikke arenguid, mille eesmärk on vähendada haavatavust ning toetada üleminekut turvalisematele ja jätkusuutlikumatele töökohtadele.

EL tegeleb mittestandardse ja ebakindla tööhõivega poliitika- ja seadusandlike aktide kaudu.

Euroopa sotsiaalõiguste samba põhimõte 5 rõhutab töötajate õigust õiglasele ja võrdsele kohtlemisele töötingimuste osas, juurdepääsule sotsiaalkaitsele ja koolitusele, sõltumata töösuhte tüübist ja kestusest. See pooldab ebatüüpiliste lepingute kuritarvitamise ennetamist ja soodustab üleminekut avatud töövormidele.

2025. aasta detsembris avaldas Euroopa Komisjon kvaliteetsete töökohtade tegevuskava. Tegevuskava rõhutab EL-i ettevõtete konkurentsivõime säilitamise tähtsust, säilitades samal ajal kõrgeid tööstandardeid; Selle saavutamiseks on vaja selget, proportsionaalset ja innovatsioonisõbralikku regulatiivset raamistikku, kus sotsiaalpartnerid mängivad praktiliste lahenduste leidmisel võtmerolli.

Kehtivate ELi õigusaktide osas on 2019. aastal vastu võetud peamine õigusakt läbipaistvate ja ennustatavate töötingimuste direktiiv. Olulised on ka platvormitöö direktiiv ja ametisse saadetud töötajate direktiiv, kuigi need töövormid ja asjakohased poliitikameetmed ei ole selles aruandes otseselt käsitletud. Palju aastaid enne läbipaistvate ja etteaimatavate töötingimuste direktiivi vastuvõtmist püüdsid osalise tööajaga töö direktiiv, tähtajaliste lepingute direktiiv ja ajutise agentuuri töö direktiiv vähendada ebakindluse riske, tagades, et osalise tööajaga, ajutistel ja agentuuritöötajatel oleks samad õigused ja võrdne kohtlemine täistööajaga ja tähtajatute lepingutega töötajatega.

• Tööhõive haavatavus kasvas kogu ELis pärast 2007–2008 finantskriisi, mida soodustas sunniviisilise ajutise ja osalise tööajaga töö laienemine, kuid alates 2016. aastast on see vähenenud ja on nüüd alla kriisieelse taseme.

• 2021. aastal näitasid Hispaania ja Holland kõrgeimat haavatavuse taset, samas kui Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriigid teatasid madalaimast haavatavusest. Tööhõive haavatavuse iseloom erineb liikmesriikideti märkimisväärselt. Sissetulekute ebapiisavus on mandri liikmesriikides ning Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikides valdav mõõde, samas kui tööhõive ebakindlus on sagedasem Vahemere ja Põhjamaade liikmesriikides. Tööõiguste puudumine aitas tööhõive haavatavust enamikes liikmesriikides vähimal määral, kõrgeim osakaal leidus Kreekas.

• Naised, noored töötajad, migrandid, mustlased, puuetega inimesed ja LGBT+ isikud (lesbid, geid, biseksuaalid ja transinimesed ning teised seksuaal- ja soovähemused) kogevad tõenäolisemalt haavatavat tööhõivet. Tõendid viitavad, et need rühmad seisavad silmitsi takistustega, sealhulgas stereotüüpide või eelarvamustega, raskustega tööelu ja pere kohustuste ühendamisel (eriti naistel) ning raskustega õiguslike regulatsioonide ja kvalifikatsioonide ning oskuste tunnustamisega (eriti rändtöötajatel).

• Tööhõive haavatavus ei too automaatselt kaasa halbu töötingimusi. Töötajad, kes kogevad haavatavust ühes dimensioonis, saavutavad tööelus erinevaid tulemusi, saavutades mõnes valdkonnas paremaid tulemusi kui mittehaavatavad töötajad, kuid teistes kogedes ebasoodsaid tulemusi. Just mitmete haavatavuste kuhjumine viib järjepidevalt negatiivsete tulemusteni, nagu halvemad töövõimalused, piiratud juurdepääs koolitus- ja arenguvõimalustele, vähenenud otsustusautonoomia, madalam organisatsiooniline osalus, vähem soodsad tööajad, ettearvamatud sissetulekud ja piiratum ligipääs erinevatele palgakomponentidele.

• Enamik füüsilise tervise näitajaid ei näidanud olulisi erinevusi haavatavate ja mittehaavatavate töötajate vahel. Mitmetasandilist haavatavust kogevad töötajad näitavad kõrgemat ärevuse ja depressiooni määra kui mittehaavatavad töötajad, kuid on harvem tõenäosus teatada tööga seotud stressist.

• ELi ja riiklikud poliitikad ning seadusandlus püüavad pakkuda nii paindlikkust kui ka kaitset. Ühelt poolt toetavad nad tööandjate ja töötajate paindlikkust, et kohandada tööhõivet majandusliku konteksti kõikumiste ja isiklike vajadustega. Teisalt kehtestasid nad meetmed, mis tagavad võrdse kohtlemise töötajate vahel standard- ja mittestandardlepingutel, soodustavad kvaliteetsemate töökohtade loomist ja üleminekut neile ning takistavad mittestandardsete töökohtade kasutamist viisil, mis võiks kahjustada töötajate õigusi või töökindlust.

• Poliitikameetmed on keskendunud (1) suuremale lepingulise kindluse tagamisele tööaegade ja töötingimuste osas mittestandardsete lepingutega töötajatele, (2) üleminekute soodustamisele tähtajatult avatud tööle ning ajutiste lepingute kuritarvitamise ennetamisele, (3) nulltunnilepingute reguleerimisele ja teiste ebakindlate lepingute kasutamise vähendamisele ning (4) sunniviisilise osalise tööajaga töötajate julgustamisele ja võimaldamisele töötada lisatunde. Paljud algatused nendes valdkondades on tekkinud või tugevnenud EL-i seadusandluse tulemusena. Kuna palju muudatusi on alles hiljuti sisse viidud, puudub nende mõju paindlikkuse ja kaitse tasakaalule tööturul.

• Haavatavus on mitmemõõtmeline nähtus ja nõuab integreeritud poliitikameetmeid, mis käsitlevad tööga seotud, individuaalseid ja ristuvaid tegureid, mis aitavad kaasa töötaja haavatavusele.

• Mittestandardne tööhõive ei tähenda iseenesest haavatavust. Poliitikad peavad pakkuma paindlikkust ja kaitset, takistades samal ajal ebatüüpilise töö kuritarvitusi, mis õõnestavad tööhõivestandardeid.

• EL-i seadusandlus on tugevdanud töötajate õigusi mittestandardsete lepingute alusel, kuid ainult seadusandlus ei suuda lahendada selliseid probleeme nagu ebavõrdne juurdepääs koolitusele, mis võib haavatavust veelgi süvendada.

• Tõhus regulatsioon tugineb tugevale jõustamisele, sealhulgas piisavale kontrollivõimekusele, kättesaadavatele kaebuste menetlustele ja regulaarsele vastavuse jälgimisele.

• Digitaliseerimine ja tehisintellekt kujundavad tööd ümber, nõudes regulatiivsete raamistikude pidevat ülevaatamist, et tagada töökohtade kvaliteet ja võimaldada innovatsiooni. Kvaliteetsete töökohtade teekaart ja konsultatsioon kvaliteetsete töökohtade seaduse teemal püüavad muu hulgas panustada sellesse protsessi, mis nõuab sotsiaalpartnerite aktiivset kaasamist.

• Kuigi seda raportis otseselt ei käsitleta, tuleb diskrimineerimist ja isikuomadustega seotud ebasoodsat olukorda käsitleda seadusandluse, poliitika ja teadlikkuse tõstmise kaudu, et tagada võrdne juurdepääs kvaliteetsetele töökohtadele.