Ülekoolitatud ja alamakstud: Mõistatus sooliste lõhede vastu võitlemisest palga- ja hariduses

Sooline palgalõhe on viimase kahe aastakümne jooksul vähenenud, kuid muutused on olnud järkjärgulised, mis viitab struktuursele tööjõuturu väljakutsele, kuna naiste suurem osalus ei ole tähendanud võrdset palka. 2023. aastal teenisid EL-i naised keskmiselt 12% vähem tunnis kui mehed, ning nädalate, kuude või aastate lõikes on suuremad sissetulekuvahed tööaja erinevuste tõttu. Samas on kasvanud sooline lõhe haridustasemes. See lõhe on liikunud vastupidises suunas. Noored naised on enamikes formaalses haridustasemes noormehi ületanud; enamik lõpetanutest kõigis ELi liikmesriikides 2024. aastal olid naised. Arvestades traditsiooniliselt tugevat seost haridustaseme ja hilisemate sissetulekute vahel, tekib küsimus: miks kahaneb sooline palgalõhe suhteliselt tagasihoidlikult, kui uuemad naiste rühmad on üha paremini kvalifitseeritud kui nende meessoost kolleegid? See aruanne kirjeldab hiljutisi suundumusi soolise palgalõhe ja soolise hariduse lõhe osas, esitab mõningaid uuringuid, mis püüavad neid lõhesid selgitada, ning vaatleb sooliste erinevuste rolli kolmanda taseme õppevaldkonna valikutes, mis võivad aidata kaasa palgalõhe püsimisele.

Põhimõte, et naised ja mehed peaksid saama võrdset palka võrdse töö eest, on ELi lepingutes kinnistatud alates 1957. aastast. Sooliste lõhede vähendamine tööturul on olnud ka üks peamisi eesmärke EL-i 2020–2025 soolise võrdõiguslikkuse strateegias, Euroopa Komisjoni 2025. aasta naiste õiguste tegevuskavas ja Euroopa sotsiaalõiguste sambas. 2023. aasta palgaülemaks muutmise direktiiv kohustab tööandjaid kasutama objektiivseid ja sooneutraalseid kriteeriume palgataseme ja karjääri arengu määramisel ning nõuab suurematelt ettevõtetelt aruandlust sooliste palgalõhede kohta ja rakendama parandusmeetmeid, kui nende sooline palgalõhe ületab 5%. Sooliste lõhede vähendamine on võimalik. Isegi hariduses vähem toetava poliitikaraamistikuga on soolised lõhed haridustasemes viimase kolme aastakümne jooksul vähenenud, sulgunud ja seejärel pöördunud.

• Sooline palgalõhe keskmises brutotunnipalgas EL tasandil on järk-järgult vähenenud – 15 % 2010. aastal kuni 12% 2023. aastal.

• Soolised palgalõhed on kõrgeimad hästi tasustatud töökohtadel ja kõrgema kvalifikatsiooniga inimeste seas. EL-i meessoost lõpetajad teenivad 22% rohkem kui naissoost kolleegid; Mittelõpetajate võrdne vahe on 11%.

• Alates 2010. aastast on naiste osakaal ülikooli lõpetajate seas ületanud meeste osakaalu ning lõhe suureneb. Nüüd on 30–34-aastaste seas kõrghariduse lõpetamises 11-protsendipunktiline erinevus. Naised moodustavad 54% 87 miljonist kõrghariduse lõpetajast EL-is vanuses 15–64.

• Tööjõuturu hariduse tootlus on naiste jaoks palju nõrgem kui meestel. Haridusega kohandatud soolised palgalõhed on peaaegu igas liikmesriigis suuremad kui korrigeerimata sooline palgalõhe, mis peegeldab paremat naiste haridustulemust.

• Naissoost lõpetajad on vähem valmis oma kvalifikatsioone palgatööle kandideerima. 2023. aastal oli EL-27-s 4,7 miljonit töötut naissoost lõpetajat põhivanuses (25–54 aastat), võrreldes 2,2 miljoni töötu meessoost lõpetajaga.

• Sooliste palgalõhede põhjustajaks on ametialane segregatsioon – meeste ja naiste koondumine konkreetsetele töökohtadele tööturul, palgakaristused naiste domineeritud töökohtade eest ning naiste domineeritud valdkondade, nagu hooldus ja sotsiaalhoolekande, alahindamine.

• Enne ametialase segregatsiooni algab hariduslik segregatsioon. Naised on alaesindatud (15 % kuni 20 %) kõrgema palgaga ametitega seotud valdkondades (nt inseneriteadus või IKT) ning üleesindatud (60 % kuni 80 %) valdkondades, mis on seotud keskmisest madalama tasemega lõpetajate sissetulekuga (nt isiklikud teenused või sotsiaaltoetused).

• See, et naised moodustavad kasvava osa kõrgema kvalifikatsiooniga ja kõrgema palgaga töökohtadest, on märk edusammudest soolise võrdõiguslikkuse suunas. Siiski on soolised palgalõhed kõige teravamad kõrge kvalifikatsiooniga ja hästi tasustatud töökohtadel. Sundides tööandjaid olema selgelt seotud sooliste erinevustega professionaalses palgas, ning astuma asjakohaseid samme, on ELi palgaläbipaistvuse direktiivil roll nende lõhede vähendamisel. Samuti kehtib ka soolise tasakaalu direktiiv ettevõtete juhatustes, mille eesmärgid on täidetud 2026. aastal.

• Ametialane segregatsioon – üks peamisi palgalõhede põhjustajaid – on haridusliku segregatsiooni vastandpool. Paljud algatused püüavad lahendada naiste alaesindatust kõrgema sissetulekuga ametites, mis on seotud teaduse, tehnoloogia, inseneriteaduse ja matemaatikaga. Koguandmed – asjakohastele hariduskursustele registreerumise või ametikoha kohta – viitavad sellele, et edu kohta on seni piiratud tõendeid. Naiste osakaal liigub parimal juhul vaid järk-järgult. Poliitikakujundajad peaksid tegelema nende erinevuste algpõhjustega varajases hariduses, mitte ootama nende parandamist hilisemates etappides.

• Tööhõivepoliitika on edukalt tõstnud üldist tööhõivemäära peamiste eesmärkide suunas (78% tööhõive määr 20–64-aastaste seas aastaks 2030), peamiselt tänu naiste arvu kasvule tööl. Suhteliselt madala töötuse kontekstis võiks poliitika suunata suurele hulgale töötute naissoost lõpetajate ringile, et lahendada oskuste puudust tervishoius ja IKT-s.