Toetus Ukrainale on EL-i kodanike seas endiselt kõrge, kuid mõnede rühmade seas mõningane vähenemine

EL on lubanud seista Ukraina kõrval, et kaitsta teda, demokraatlikku riiki, autoritaarse režiimi eest. EL ja selle liikmesriigid on võtnud vastu mitmeid meetmeid Ukraina ja selle rahva abistamiseks, näiteks sanktsioonid Venemaa vastu, rahaline ja sõjaline abi Ukrainale ning abi ja kaitse laiendamine kodustatud ukrainlastele ELis. Kuigi neid jõupingutusi on toetanud enamik ELi kodanikke, on Eurofoundi viimane e-uuring leidnud toetuse langust, eriti kahe rühma seas – majanduslikult ebakindlad inimesed ja sotsiaalmeediat peamise uudisteallikana kasutavad inimesed.

2022. aastal näitas Flash Eurobarometer EL-i vastuse kohta Ukraina sõjale tugevat toetust eurooplaste seas Ukrainale ja selle ümberasustatud inimestele: 88% vastanutest kogu ELis kiitis heaks sõjast põgenevate inimeste vastuvõtmise, suur toetus tuli Põhjamaadest. Aasta hiljem näitas Eurobarometer selle toetuse langust, kuigi see jäi ELis kõrgeks, 76%-ni. 2024. aastal langes toetus Ukraina pagulastele taas, 71%-ni, eriti madal osakaal Poolas (60%), mis viitab murettekitavale sõjaväsimusele riigis, mis on olnud kogu aeg esirinnas. [1]

Eurofoundi e-uuring "Living and Working in the EL" täiendab Eurobaromeetrit ning on kaardistanud eurooplaste arvamusi sõja ja ELi toetuse kohta Ukrainale alates Venemaa sissetungist 2022. aastal. Nagu joonis 1 näitab, teatasid e-küsitluse vastajad 2022. aastal sõja pärast suurest murest, mis langes 2023. aastal ja jäi 2024. aastal suuresti stabiilseks.

Mure sõja pärast vähenes koos kasvava rahulolematusega valitsuse abiga Ukrainale ja selle rahvale. Kõige järsem arvamuse muutus puudutab ukrainlaste elamistingimusi. Vastajad ütlevad üha enam, et nende valitsus on teinud liiga palju elamispinna ja abi pakkumisel Ukraina põgenikele, kusjuures kahe aasta jooksul on selle seisukoha võtjate osakaal kasvanud 7,9 protsendipunkti võrra. Humanitaarabi osas oli väike kesktee kahanemine, kus arvamus nihkus liiga palju või liiga vähe. Lõpuks ei nõustunud vastajad sõjalise abi tasemega, mis jagunes võrdselt nende vahel, kes uskusid, et valitsus tegi liiga vähe, õige koguse ja liiga palju.

Pilt muutub paljastavamaks, kui vastajaid kategoriseeritakse nende majandusliku turvalisuse järgi, mida mõõdetakse nende võimega ots otsaga kokku tulla. See näitab, et suurim muutus toimub nende seas, kes on rahaliselt ebakindlad (kellel on raske ots otsaga kokku tulla). Nende vastajate seas kasvas nende osakaal, kes usuvad, et valitsus on teinud liiga palju Ukraina pagulaste majutamiseks ja abistamiseks aastatel 2022–2024 14 protsendipunkti võrra (joonis 3).

Samamoodi kasvas rahulolematus humanitaarabi suhtes 8 protsendipunkti võrra ja sõjalise abiga 7,5 protsendipunkti võrra. Huvitaval kombel vähenes nende sekkumiste toetus kõige enam nende seas, kes tundsid, et nende valitsus on andnud õige koguse toetust (11,4 protsendipunkti) ja kõige vähem nende seas, kes arvasid, et valitsus on teinud liiga vähe (2,6 protsendipunkti).

Eurofoundi e-küsitluspaneel annab rohkem ülevaate sellest, kuidas vastajad muutsid oma meelt sõja algusest kuni selle kaheaastase aastapäevani. Paneel koosneb Euroopa kodanikest, kes osalesid 2022. ja 2024. aastal ning kelle kohta saame jälgida arvamuste muutusi. [2] Selles grupis muutus kõige rohkem toetus ukrainlaste eluasemetele, kus 2022. aastast 2024. aastani kasvas märkimisväärselt nende osakaal, kes ütlesid, et nende valitsus andis liiga palju toetust (+7,4 protsendipunkti) (joonis 4).

Üldiselt jagunesid arvamused kõige võrdsemalt sõjalise abi osas, kus kolm vastusekategooriat jagunesid enam-vähem võrdselt. Kesktee kahanes kahe aasta jooksul, kui kasvas nii nende arv, kes tundsid, et nende valitsus toetas liiga vähe, kui ka nende arv, kes arvasid, et nende valitsus toetas liiga palju.

Muutunud meediamaastik, kus vähem autoriteetsed ja kallutatumad uudisteallikad haaravad publikut sotsiaalmeedia kaudu, on aidanud suurendada rahulolematust ja ebakindlust seoses sõjaga (Zilinsky jt, 2024). Tõe ja valeuudiste eristamine võib selles uudiskeskkonnas olla keeruline. Kui sellele lisada asjaolu, et sotsiaalmeedia võimendab valeinfot, luues kajakambreid ja võimaldades äärealadel levida, viitab see sellele, et sotsiaalmeedia võib mängida lõhestavat rolli Ukraina toetamisel. Eurofoundi e-küsitlus küsib vastajatelt nende eelistatud uudisteallika kohta, olgu selleks traditsiooniline meedia, nagu televisioon ja ajalehed, või sotsiaalmeedia. Püsiva rahutuse kontekstis sotsiaalmeedia platvormide rolli üle hoiakute kujundamisel analüüsisime vastajate peamise uudisteallika ja nende suhtumise vahel valitsuse toetusse Ukrainale.

Paneeli liikmete seas, kes on juba oma uudiseid sotsiaalmeedia kaudu tarbinud, on toetus ukrainlaste eluasemetele, humanitaarabile ja sõjalisele abile palju madalam kui neil, kelle peamine uudisteallikas on traditsiooniline meedia või neil, kes vahetasid oma eelistatud uudisteallika sotsiaalmeedia vastu. Lisaks, vaadates joonist 5, märka, kuidas peamiselt sotsiaalmeedias uudiseid tarbivad inimesed on sõjalise abi osas polariseerunud. See leid peegeldab võib-olla killustatud ja polariseerunud veebikeskkonda, mis mõjutab paneeli liikmete arvamusi sõja ja nende riigi toetuse kohta.

Vastajad, kelle majanduslik olukord oli kahe aasta jooksul keeruline või muutus keeruliseks, muutsid meelt ukrainlaste majutamise ja sõjalise abi saatmise osas suuremas ulatuses kui need, kelle olukord oli või muutus kergemaks (joonised 6(a) ja 6(b)). Peaaegu üks viiest (18,1%) neist, kelle majanduslik olukord oli kahe aasta jooksul raske, loobus oma toetusest valitsuse ukrainlaste elamispinnale, samas kui 22% neist, kelle majanduslik olukord muutus raskeks, loobus toetusest valitsuse sõjalise abi saatmisele.

Puuduse kogemus – et nad ei suuda endale lubada põhilisi majanduslikke ja sotsiaalseid vajadusi – on veel üks tugev tegur ümberasustatud ukrainlaste toetamisel. Paljud neist, kes algselt toetasid valitsuse abistamist Ukrainale ja ukrainlastele (öeldes, et nende valitsus andis liiga vähe või piisavalt) ning kes hiljem meelt muutsid (öeldes, et valitsus andis liiga palju), teatasid samuti, et nad ei suuda 2024. aastal endale lubada vähemalt ühte põhilist vajadust, olgu selleks riiete või mööbli asendamine, internetiühendus või sotsiaalsed kohtumised sõprade ja perega.

Paneeli struktuur võimaldab samadele vastajatele esitada samu küsimusi kahe aasta vahega ning arvutatakse 2022. ja 2024. aasta vastuste erinevus. See võimaldab analüüsida neid, kes aja jooksul valitsuse abi toetust tagasi võtsid, koos võimalike muutustega nende isiklikus ja rahalises heaolus. Isikliku ja rahalise heaolu langus on teadaolevalt üks peamisi takistuste tegureid riigi kodanike ning migrantide ja pagulaste vahel. Kuigi tulemused kehtivad ainult paneeli liikmete kohta, on siiski informatiivne teada, mis ajendas mõningaid eurooplasi Ukrainale toetust tagasi võtma.

Analüüs näitas, et need, kelle vaimne heaolu oli halvenenud, olid tõenäolisemalt valmis loobuma oma toetusest oma valitsuse ukrainlaste eluaseme pakkumisele. Lisaks langes toetus ka nende seas, kes olid sõja pärast vähem mures ja kogesid puudust. Võrreldes Kesk- ja Ida-Euroopa riikidega täheldati suuremat toetuse langust mandri-Euroopas ja Iirimaal, Ida-Vahemere piirkonnas ja Balkani riikides, samas kui Põhja- ja Lääne-Vahemere riigid säilitasid oma toetuse samal tasemel.

Sarnane pilt on näha ka sõjalise abi saatmise toetuse äravõtmise puhul. 2024. aastal langes toetus vastajate seas, kes olid sõja pärast vähem mures ja kellel oli valitsuse vastu vähem usaldust. Keegi, kes nägi oma majandusliku heaolu halvenemist – raskusi ots-otsaga toimetuleku raskusi või puudust – oli tõenäolisemalt toetuse tagasi võtnud. Lisaks olid need, kes said uudised sotsiaalmeedia kaudu või läksid 2022–2024 uudiste saamiseks üle sotsiaalmeediasse, tõenäolisemalt lõpetanud toetuse valitsuse sõjalise abi saatmisele. Tulemus viitab sellele, et sotsiaalmeedia keskkond võib anda konfliktist ebatäpse kujutise, mõjutades publiku arvamust Ukraina toetamise vastu.

Suur osa eurooplastest toetab endiselt Ukrainat ja nende valitsuste meetmeid riigi ja rahva abistamiseks: 75,1% toetab kodu paigutamist ümberasustatud ukrainlastele, 82,4% toetab humanitaarabi Ukrainale ja 65,2% sõjalist abi. Sellegipoolest näib märkimisväärne osa ELi elanikkonnast kogevat sõjaväsimust. See kehtib eriti nende kohta, kes on sõja puhkemisest alates kõige rohkem elamiskulude tõusuga maadelnud. Eurofoundi e-uuringu tulemused näitavad, kuidas sotsiaalmeedia mängib rolli toetuse languses.

EL kehtestas mitmeid meetmeid sõja negatiivsete mõjude leevendamiseks oma kodanikele. See lõi paindliku süsteemi majandusšokkide talumiseks, sealhulgas energiapaketid pärast Venemaa sissetungi, mis hoolimata elukalliduse kriisist osutusid tõhusaks energiaturu hinna piiramisel ja negatiivsete tagajärgede piiramisel kodanike eludele. [3] Samuti on EL pühendunud tervislike demokraatiate ja tugeva õigusriigi edendamisele, edendades Euroopa Demokraatia Tegevuskava ja Demokraatia Kilpi , eesmärgiga võidelda väärinfo vastu ja tugevdada meediavabadust, mis võib aidata lahendada seda avaliku arvamuse näilist kasvavat lõhet sõja suhtes.