Miinimumpalk Leedus
Information for this page was compiled during December 2025 and early 2026. Most Member States had already transposed the EU minimum wage directive at this point. Those that had not yet fully completed transposition or where the information was not yet publicly available include Bulgaria, Cyprus, Luxemburg, Poland and Portugal. These profiles will be updated consecutively as the information becomes available. Users are invited to contact our experts on minimum wage if they are aware of changes.
See profiil kirjeldab, kuidas miinimumpalku Leedus reguleeritakse ja määratakse. Seda võib lugeda kui taustainfot Eurofoundi iga-aastase miinimumpalga määramise ülevaate sarja jaoks. Leedul on seaduslik miinimumpalk oskusteta töökohtadele (nekvalifikuotas darbas).
Kollektiivlepingud võivad kehtestada kõrgemad miinimumpalga määrad (tööseadustiku art. 141 lõige 4), kuid seda sätet pole veel praktikas kasutatud.
Tööseadustik keelab alates 1. juulist 2017 miinimumpalga maksmise oskustööjõule. See keeld suurendas töötajate arvu, kellele maksti rohkem kui miinimumpalk, ning vastavalt vähendas miinimumpalga saajate arvu (Tööseadustiku art. 141 lõige 2). Tuleb märkida, et juriidiliselt ei näe tööseadustik ette (absoluutset ega suhtelist) kõrgemat makstavat summat oskustöölistele võrreldes oskusteta töötajatega. Praktiliselt võivad oskustööliste ja mitteoskustööliste palkade erinevused (või suurem lõhe) jääda probleemiks, kuna isegi väikseim erinevus on juriidiliselt õigustatud.
Olulised muudatused miinimumpalga reguleerimises toimusid, kui uus tööseadustik jõustus 1. juulil 2017. Selle muudatusega kehtestatud uued reeglid on järgmised:
Kehtestati säte, mille kohaselt miinimumpalka saab maksta ainult oskusteta töötajate eest.
Õigusliku võimaluse kaotamine kehtestada madalamaid makse (varasema tööseadustiku art. 187, lõige 1 nägi sellise võimaluse ette: "Leedu Vabariigi valitsus võib Kolmiknõukogu ettepanekul kehtestada erinevad miinimumtunni- ja kuupalgamäärad erinevatele majandussektoritele, piirkondadele või töörühmadele").
Leedu Vabariigi parlament ei tegele enam miinimumpalga määramisega. Enne 1. juulit 2017 oli parlamendil õigus määrata tunnipõhise miinimumpalga ja kuupõhise miinimumpalga summa tulevaks majandusaastaks kevadistungi lõpuks tingimusel, et valitsus ei määra Tripartite nõukogu soovitusel miinimumpalga hiljemalt käesoleva aasta 1. juuniks, või kui nõukogu ei andnud vastavat soovitust (tööseadustiku artikkel 187, lõige 1, kehtiv kuni 1. juulini 2017).
Täiendav paindlikkus on lisatud, kuna valitsusel on alates 1. juulist 2017 õigus muuta nõukogu järelduse/soovituse esitamise tähtaega: "Kolmiknõukogu esitab oma otsuse valitsusele igal aastal, hiljemalt 15. juuniks või mõneks teiseks kuupäevaks, nagu valitsus nõuab' (art. 141 lõige 3). Eelnevas tööseadustikus ei olnud valitsusel pärast 1. juunit võimalik miinimumpalka kehtestada, kuna sellise määra kehtestamise õigus, nagu eespool mainitud, anti parlamendile (art. 187 lõige 1).
Tööseadustik, mis kehtis kuni 1. juulini 2017, sätestas selged kriteeriumid miinimumpalga määramiseks ainult siis, kui miinimumpalga heakskiitmise õigus on antud Leedu Vabariigi parlamendile. Just parlamendil oli õigus heaks kiita miinimumpalga summa, arvestades "eelmise aasta keskmist aastaset inflatsioonimäära (mõõdetuna riikliku tarbijahinnaindeksiga) ning teiste tegurite mõju, mis mõjutavad keskmiste palkade taset ja arengut avalikus ja erasektoris" (tööseadustiku art. 187 lõige 1).
Tööseadustiku viimased muudatused tehti seoses ELi miinimumpalga direktiivi ülevõtmisega ning puudutavad miinimumpalga määramise kriteeriumide täpsustamist koodeksi artiklis 141(3), mis jõustus 25. oktoobril 2024.
Peamised miinimumpalga määramisega seotud osapooled on järgmised:
Leedu Vabariigi valitsus.
Leedu Vabariigi Kolmiknõukogu ja valitsus (Tööseadustiku artikkel 141), kuhu kuulus seitse töötajate esindajat (ametiühingud), seitse tööandjate esindajat (tööandjate organisatsioonid) ja seitse valitsuse esindajat. Liikmelisuse võrdsus on põhiprintsiip. Valitsus delegeerib oma esindajad resolutsiooniga (tööseadustiku art. 185 lõige 1). Ametiühingud ja tööandjate organisatsioonid peavad oma esindajate delegeerimiseks vastama tööseadustikus (art. 185 lõige 2) sätestatud üheksale kriteeriumile. Nende hulgas: rahvusvaheliste föderatsioonide liikmed; liikmete või esindajate olemasolu erinevates piirkondades või tööstusharudes; olla aktiivne vähemalt kolm aastat; ametiühingud peavad organiseerima vähemalt 0,5% tööjõust; Tööandjate organisatsioonid peavad esindama ettevõtteid, mis annavad tööd vähemalt 3% kõigist töötajatest. Sotsiaalkindlustus- ja tööministeerium hindab sotsiaalpartnerite vastavust nendele kriteeriumidele. Praegu vastavad kriteeriumidele kolm ametiühingut ja kuus tööandjate organisatsiooni ning on volikogus esindatud.
Leedu Pank, kes osaleb oma ekspertiisi ja abiga Kolmiknõukogus (näiteks palus ta abi 21. septembril 2017, kui nõukogu nõustus tulevikus kasutama panga soovitusi ja arvutusi miinimumpalga määramise järelduse kaalumisel).
Leedu Vabariigi rahandusministeerium, mis avaldab majandusarengu stsenaariume, mida võetakse arvesse valitsuse miinimumpalga heakskiitmisel.
Riiklik andmeagentuur, mis avaldab riigi majandusarengu näitajaid, mida võetakse arvesse valitsuse miinimumpalga heakskiitmisel.
Tripartiatiivnõukogu teeb miinimumpalga tõstmise otsuse Leedu Panga soovituste alusel, kuid praktikas võivad need kõrvale kalduda – nagu 2023. aastal, kui pank pakkus välja 13,4% tõusu, kuid Tripartite nõukogu toetas valitsuse pakutud maksureformiga seotud valemit (10% tõus koos maksuvabastuse suurendamisega, TEAI).
Kolmepoolne nõukogu esitab oma arvamuse valitsusele hiljemalt 15. juuniks igal aastal või mõnel teisel valitsuse soovitud kuupäeval (Tööseadustiku artikkel 141, lõige 3).
Lõpuks otsustab valitsus miinimumpalga kohandamise resolutsiooniga. Valitsus määrab miinimumpalga vastavalt Kolmiknõukogu soovitusele ning arvestades riigi majandusarengu näitajaid ja suundumusi. Teoreetiliselt võib lõplik otsus miinimumpalga suuruse osas erineda Tripartite nõukogu soovitusest. Praktikas see aga kunagi ei juhtu, kuna valitsuse esindajad on ka Kolmiknõukogu liikmed, aidates otseselt kaasa valitsusele esitatud soovituste sisule. Oli näiteid, kus valitsus määras miinimumpalga määra, kui kolmiknõukogu ei jõudnud kokkuleppele.
Nagu eespool mainitud, muudeti tööseadustikku (artikkel 141(3)) ELi miinimumpalga direktiivi ülevõtmisega ning need jõustusid 25. oktoobril 2024. Need muudatused puudutavad peamiselt miinimumpalga määramise kriteeriume, mitte protsessi ennast. Siiski on oluline märkida, et nende muudatustega kohustab Tööseadustik kaudselt Leedu Vabariigi Kolmiknõukogu alates 2026. aastast soovituse koostamisel arutama kõiki selle koodeksi artiklis 141(3) otseselt toodud kriteeriume, hinnates ja määrates miinimumkuupalga piisavust.
Uus tööseadustik sätestab, et miinimumpalk kiidetakse valitsuse poolt heaks Kolmiknõukogu soovitusel ning arvestades riigi majanduse arengunäitajaid ja suundumusi (tööseadustiku art. 141, lõige 3). Seega puudub aastase inflatsiooni kriteerium (riikliku tarbijahinnaindeksi arvutamisel) Leedu õiguses iseenesest. 21. septembri 2017 koosolekul leppis Tripartenõukogu kokku miinimumpalga kehtestamise valemis. Valemi kohaselt peab igakuine miinimumpalk olema vähemalt 45% ja mitte rohkem kui 50% keskmisest palgast ning see peab olema kooskõlas miinimumpalga/keskmise palga suhtega, mis on neljandiku ELi liikmesriikides, kellel on kõrgeim miinimumpalga/keskmise palga suhe (tuginedes Eurostati viimase kolme aasta andmetele). Samal ajal palus Kolmiknõukogu Leedu Panga abi miinimumpalga arvutamise metoodika määramisel ning nõustus tulevikus kasutama panga soovitusi ja arvutusi miinimumpalga määramise järelduse kaalumisel.
Tööseadustiku muudatused (artikkel 141 lõige 3), mis jõustusid 25. oktoobril 2024, sätestavad, et valitsus võtab miinimumpalga heakskiitmisel arvesse mitte ainult Kolmiknõukogu soovitusi ning riigi majanduse arengunäitajaid ja trende, vaid ka Leedu Vabariigi rahandusministeeriumi avaldatud majandusarengu stsenaariumi ning riigi majandusnäitajaid Riikliku Statistikaameti poolt avaldatud areng, võttes arvesse kriteeriume nagu ostujõud elukalliduse osas, üldine palgatase ja nende jaotus, palgakasvu kiirus ning pikaajalised tasemed ja tööjõu tootlikkuse arengud. Tuleb märkida, et need muudatused tööseadustiku artiklis 141 kehtivad miinimumtunnipalga ja miinimumkuu palga läbirääkimiste ja heakskiitmise kohta aastaks 2026 ja edaspidi.
Criterion | How is this defined/operationalised? | Regulation or practice |
Indicators and trends of the national economy | No further information | Art. 141 par. 3 of the Labour Code |
Minimum wage/average wage ratio | No less than 45% and no more than 50% of the average wage and in line with the average of minimum wage/average wage ratio of ¼ of the Member States having the highest minimum wage/ average wage ratio (based on the last three years of data published by Eurostat) | Agreement of the Tripartite Council of the Republic of Lithuania of 21 September 2017 |
Miinimumpalk kehtestatakse vastavalt Rahandusministeeriumi uuendatud prognoosidele keskmise palga (AW) kohta: riigi majanduses planeeritud ja prognoositud brutokeskmine kuupalk, välja arvatud hüvitised ja boonused. Näiteks 2026. aasta miinimumpalga arvutamisel 2025. aastal oli 2026. aasta planeeritud ja prognoositud keskmine brutopalk 2 428,35 euroga. See näitaja pärineb 2024. aasta AW-st (€2,223,00) miinus 6,6% osa, mis esindab lisatasusid ja boonuseid (€2,076,28), ning korrigeeritud Rahandusministeeriumi AW kasvuprognooside põhjal (AW kasv 8,5% 2025. aastal ja 7,3% 2026. aastal), mille tulemusena prognoosid 2026. aastaks €2,217,22 (€2,076,28 × 1,085 × 1,073). See korrutatakse seejärel 50%-ga, kuna kõrgeima AW ja miinimumpalga keskmine suhe ELi liikmesriikide ülemises kvartalis on ületanud kokkulepitud maksimaalse 50% kolm järjestikust aastat, ulatudes 51%-ni (€2,417,22 × 0,50 = €1,209). Et saavutada miinimumpalk €1,209 2027. aastal või järgnevatel aastatel, tegi valitsus ettepaneku tõsta miinimumpalka alates 2026. aastast 11,1%, viies selle €1,153-ni. Seega jõuaks miinimumpalga ja keskmise palga suhe 2026. aastal sihtvahemiku keskpunkti (47,7%) ning 2027. või järgnevatel aastatel läheneb see Leedus soovitud tasemele 50. Lisaks võeti 2025. aastal miinimumpalga heakskiitmisel arvesse vaesuse riski piiri. Esialgsete hinnangute kohaselt, rakendades 2025. aastal kehtivat maksimaalset mittemaksustatava sissetuleku hüvitist, suureneks miinimumpalga teenijate netotulu (pärast makse) järgmisel aastal 59 euro võrra ja ulatuks 836 euroni. See summa ületab 2026. aastaks esialgselt prognoositud vaesuspiiri, mis hinnanguliselt jääb vahemikku €786 kuni €799 inimese kohta. 1
Kõik töölepingu alusel töötavad töötajad, olgu nad era- või avalikud, on kaetud miinimumpalgaga. Miinimumpalk on madalaim lubatud tasu oskusteta töö eest ('nekvalifikuotas darbas'). Oskusteta töö määratletakse kui tööd, mille jaoks ei ole vaja erilist kvalifikatsiooni ega kutseoskusi (Tööseadustiku art. 141, lõige 2).
Riiklik (avaliku sektori) kollektiivleping määrab avaliku sektori töötajate ja ametnike põhipalga ning see lepitub kokku igal aastal.
Seadustes, määrustes ega muudes kollektiivlepingutes ei ole ette nähtud muid miinimumpalga erinevusi. Samuti on need variatsioonid võimalikud, nagu eespool mainitud, ainult kollektiivlepingutes, mis kehtestavad kõrgemad miinimumpalga määrad (tööseadustiku art. 141, lõige 4), kuid seda sätet pole veel praktikas kasutatud.
Vastavalt tööseadustiku artiklile 141 ("Miinimumpalk") kiidab valitsus heaks miinimumtunnipalga ja miinimumkuu palga. Kollektiivlepingud võivad kehtestada kõrgemad määrad kui miinimumtunnipalk ja miinimumkuupalk (tööseadustiku art. 141 lõige 4).
Tööseadustik ei sätesta kindlat tundide arvu kuutasu alusel.
Kuid proportsionaalselt madalamaid palku (sh miinimumpalk) saab maksta ainult siis, kui töötaja töötab osalise tööajaga (vähem kui tavapärased tööajad, artikkel 40 ("Osalise tööajaga töö kokkulepe"), tööseadustiku lõige 6), st:
keskmiselt vähem kui 40 tundi nädalas; või
vähem kui 38 tundi nädalas, kui töötajale kehtib lühem tööaeg (tööseadustiku artikkel 112, lõige 4). 2
Tööseadustiku artikkel 146, lõige 1 ("Tasu maksmise tingimused, koht ja kord") sätestab järgmist: "Töötajale tuleb maksta tasu vähemalt kaks korda kuus või – töötaja soovil – kord kuus". Seetõttu saavad töötajad aastas 24 või 12 miinimumpalka.
Tööseadustiku artikkel 34, lõige 3 ("Hädavajalikud töölepingu tingimused") sätestab, et "Töölepingus määravad pooled tasu kuutasu (kuupalk) või töötunni (tunnitasu) kohta, mis ei tohi olla madalam kui valitsuse poolt heaks kiidetud miinimumkuupalk ega miinimumtunnitasu. Töölepingu osapooled võivad kokku leppida ka lisapalga, lisatasude, boonuste või muude lisamaksete osas vastavalt erinevatele tasustamissüsteemidele. Seetõttu loob tööseadustik erinevates kollektiivlepingutes või muudes kohalikes dokumentides sätestatud tasusüsteemides kaudsed eeltingimused 13. või 14. palga (sh miinimumpalga) määramiseks. Siiski ei ole see Leedus tavaline tava ning seadus (tööseadustik) ise ei nõua täiendavaid igakuiseid makseid.
Tööseadustiku artikkel 34, lõige 3 ("Hädavajalikud töölepingu tingimused") sätestab, et "Töölepingus määravad pooled tasu kuutasu (kuupalk) või töötunni (tunnitasu) kohta, mis ei tohi olla madalam kui valitsuse poolt heaks kiidetud miinimumkuupalk ega miinimumtunnitasu. Töölepingu pooled võivad kokku leppida ka lisatasudes, lisatasudes, boonustes või muudes lisamaksetes vastavalt erinevate tasustamissüsteemidele. Seetõttu loetakse miinimumpalka ainult "põhiliseks" määraks ning seaduse järgi ei sisalda see boonuseid ega ületunnitasusid.
Aastapuhkuse ajal on töötajal õigus saada ainult oma keskmist palka (tööseadustiku art. 130 lõige 1); täiendavaid puhkusetoetusi ei anta.
Tööseadustiku ar. 139, lõige 2 ("Tasustamise mõiste") sätestab, et töötaja palk sisaldab: (1) põhipalka (tasu) (tunnitasu või kuupalk või fikseeritud palgakomponent); (2) täiendav osa palgast, mis on poolte vahel kokku lepitud või makstud vastavalt tööõigusele või töökohal kehtivale tasustamissüsteemile; 3) omandatud kvalifikatsioonide boonus; (4) boonused lisatöö eest või täiendavate ülesannete täitmise eest; (5) boonused tehtud töö eest, mis on määratud poolte kokkuleppel või makstakse vastavalt tööõiguse sätetele või töökohal kehtivale tasustamissüsteemile; (6) boonused, mida antakse tööandja algatusel, et julgustada töötajat hästi toimima või premeerida töötaja, ettevõtte, osakonna või töötajate grupi töösooritust.
Seetõttu ei saa 2.–6. osa miinimumpalga hulka kuuluda ning neid tuleb sellele lisaks maksta.
Tööseadustiku artikkel 143, lõige 3 ("Tööstandard") sätestab, et kui töötaja (kellele kehtivad tükitasud) ei täida töönorme ilma oma süüta, makstakse talle tegelikult tehtud töö eest. Sellisel juhul ei tohi kuupalk olla väiksem kui 2/3 tema keskmisest palgast ega väiksem kui miinimumpalk. Kui töötaja on süüdi tööstandardite mittetäitmises, makstakse talle tegelikult tehtud töö eest tasu (art. 143, lõige 4).
Tööseadustiku artikkel 143, lõige 1 sätestab, et 'Kui töötajale määratakse tööülesande (tööstandardi) ulatus [...], peab tööandja tagama töötajale vajalikud töötingimused [...] töö standardi täitmiseks'. Töötaja põhjendatud taotlus valesti määratud töömäära või normi kohta käsitletakse töövaidluste organite poolt. Tööandja peab tõestama, et palgamäär määrati vastavalt ametialastele riskidele, kasutatud ajale ja tööülesande asjaoludele.
Leedu Vabariigi tsiviilkohtumenetluse seadustiku artikkel 736, lõige 1 ("Võlgniku sissetulekust või muust tulust mahaarvamiste maht") sätestab, et osa võlgniku sissetulekust ning muud samaväärsed maksed ja hüvitised valitsuse poolt määratud miinimumpalga piires tehakse vastavalt jõustatavale dokumendile ning täitmisele kuuluvad summad on täielikult tagasi saadud, võlgniku palga ja samaväärsete maksete või hüvede osast võetakse maha järgmiselt:
Osast, mis ei ületa miinimumkuupalka (MMW), võetakse ühe või mitme jõustamisdokumendi alusel maha 10%; kuid kui jõustamine puudutab perioodiliste maksetena makstavat elatist, hüvitist vigastuse, muu tervisekahjustuse või leivateenija elukaotuse tõttu tekkinud kahju eest, võetakse maha 30%, välja arvatud juhul, kui jõustamisdokumendis endas või seaduses või kohtus on sätestatud teisiti;
Osast, mis ületab MMW-d, kuid ei ületa kaks korda MMW-d, võetakse ühe või mitme jõustamisdokumendi alusel maha 30%; kuid kui jõustamine puudutab perioodiliste maksetena makstavat elatist, hüvitist vigastuse, muu tervisekahjustuse või leivateenija elukaotuse tõttu tekkinud kahju eest, võetakse maha 50%, välja arvatud juhul, kui seaduses või kohtus on sätestatud teisiti;
Osast, mis ületab kahekordse MMW, võetakse 50% maha ühe või mitme jõustamisdokumendi alusel, välja arvatud juhul, kui seadus või kohus on teisiti ette näinud.
Miinimumpalga määramise kohta puuduvad regulaarsed aruanded.
Baumann A. (2025), Mis seletab miinimumpalga kasvu erinevusi ELi liikmesriikide vahel? Journal of Economics and Statistics, 245(1–2): 7–44, De Gruyter.
Bogužas Ž., Imbrasas D. jt. al. (2024), Leedu inflatsioonišoki anatoomia: põhjused, tagajärjed ja tagajärjedopens in new tab. Juhuslikud paberisarjad, Leedu Pank
Bruzdeilynaitė, G., Subačienė, R. (2022), Darbo užmokesčio ir jam įtaką darančių veiksnių vertinimas Lietuvojeopens in new tab. Raamatupidamisteooria ja praktika nr 25, Vilnius.
Danilevičienė, I. (2019), Darbo apmokėjimo, užimtumo ir produktyvumo sąveika. Doktoritöö, Vilniuse Gediminase Tehnikaülikool, Leedu Sotsiaaluuringute Keskus. DOI: 10.20334/2019-014-M
Dobrovolskas I. (2024), Nuo naujųjų metų minimali alga į rankas augs 75 eurais. LRT.lt, 1. jaanuar. Saadaval aadressil: https://www.lrt.lt/naujienos/verslas/4/2161223/nuo-naujuju-metu-minimali-alga-i-rankas-augs-75-eurais
Diliuvienė, L., Tamašauskienė, Z. (2019), Pajamų nelygybės kitimą lemiančių veiksnių poveikio empirinių tyrimų analizėopens in new tab. Socialiniai tyrimai. Vilniuse Ülikool, köide 42, nr 2, lk 74-84.
Garcia-Louzao J., Tarasonis L. (2022), Miinimumpalga palga ja tööhõive mõju: tõendid LeedustPDFopens in new tab. Tööpaberite seeria, nr 103.
Garcia-Louzao J., Tarasonis L. (2023), Miinimumpalga palga ja tööhõive mõju: tõendid Leedust. Võrdleva majanduse ajakiri. Köide 51, number 2, lk 592-609
Garcia-Louzao J., Ruggieri A. (2023), Tööjõuturu konkurents ja ebavõrdsusopens in new tab, CESifo tööpaber nr 10829, detsember 2023
Grencíkova, A., Navickas, V., Spankova, J. ja Krajco, K. (2022), Miinimumpalkade võrdlus ELi riikides tööhõive mõju kontekstisopens in new tab. Akadeemiline ajakiri Transformations in Business & Economics, köide 21, number 3, lk 212-223.
Gruževskis, B., Miežienė R., Krutulienė, S. (2019), Aktyvios įtraukties koncepcija ir trajektorijos: Lietuvos atvejisopens in new tab. Filosofija. Sociologija. Leedu Teaduste Akadeemia, nr 4, lk 305-316.
Guogis, A., Svirbutaitė-Krutkienė, G. (2020), Gerovės valstybės sampratos ir matavimų problemosopens in new tab. Socialinis darbas. Patirtis ir metodai. Mykolas Romerise Ülikool, 25 (1).
Mundeikis, J. (2020). 2021. aasta MMW kohta: tehniline aruannePDFopens in new tab. [Dėl 2021m. MMA nustatymo. Techninis raportas], Lithuanian-Economy.net, 15. september 2020.
Petrylaitė D. (2024) Sotsiaal- ja tööhõivepoliitika trendid Euroopa Liidus ning nende mõju Leedu sotsiaalõiguseleopens in new tab.
Serzane M., Askoldavičiute V. (2022), Leedu avaliku võla välisriikide ees määravate tegurite uurimineopens in new tab, 28. juuni 2022.
Statkus, J., Tamašauskienė, Z. (2020), Funkcinio pajamų pasiskirstymo kitimo poveikio bendrajai paklausai empirinių tyrimų analizėopens in new tab. Socialiniai tyrimai. Vol 43, nr 2, lk 15-25.
Timinskaitė, A., Ramanauskaitė, A., Rudžionienė, K. (2023), Uuringud — Äri — Ühiskond: Oleviku ja Tuleviku Teadmised (artikkel DOI: 10.52320/svv.v1iVIII.293).opens in new tab Studijos – verslas – visuomenė: dabartis ir ateities įžvalgos. Vol. 1(VIII), lk 154-166.
Volodzkienė, L. (2019), Lietuvos įmonių ir įstaigų darbuotojų ir darbdavių tyrimo ataskaitaPDFopens in new tab. Mykolas Romerise Ülikool, Vilnius.
Zajankauskaitė, J. (2023), Darbo užmokesčio augimo spurtas Lietuvoje tęsiasi (duomenų komentaras).opens in new tab Lietuvos bankas, Vilnius.
