Rände mõju ühiskonnale: lahendades Ukraina põgenike vastuvõtmise ja lõimimise probleeme

Aruandes käsitletakse probleeme, mida on kohanud ELi liikmesriigid ja Norra, kui nad võtavad vastu ja lõimivad ühiskonda inimesi, kes põgenesid Ukrainast pärast Venemaa sissetungi veebruaris 2022. Aruandes uuritakse lõimumist tööturule ja selle takistusi ning juurdepääsu ühiskonda kaasamiseks üliolulistele avalikele teenustele ja nendega saadud kogemusi. Aruande peamine eesmärk on uurida, kuidas on seotud lõimumise eri valdkonnad: eluasemekorraldus, terviseseisund (sh vaimne tervis) ning juurdepääs lastehoiule, haridusele ja sotsiaalabile võivad kõik tugevalt mõjutada tööhõive väljavaateid ja ühiskonda lõimumist ning töökoha olemasolu võib omakorda kaasa tuua suurema kaasamise ühiskonnas. Peale tööturule lõimumist soodustavate toetusmeetmete käsitletakse ka seda, kuidas liikmesriigid ja Norra lihtsustavad juurdepääsu peamistele avalikele teenustele.

Aruandes kasutatakse andmeid, mida Eurofound on kogunud liikmesriikidest ja Norrast, ning see hõlmab arenguid kuni 2023. aasta keskpaigani.

Poliitikataust

Pärast põgenike massilist saabumist Ukrainast aktiveeris EL ajutise kaitse direktiivi, tagades Ukraina põgenikele kohese ajutise kaitse. 2023. aasta septembris oli ELis ajutise kaitse all 4,2 miljonit inimest. See sissevool erineb mitmeti 2015. aastal ELi saabunud varjupaigataotlejate omast. Näiteks on saabujad peamiselt naised ja lapsed; enamik täiskasvanutest on kõrge haridustasemega; põgenikud räägivad peamiselt ukraina või vene keelt, mis sarnanevad mitme vastuvõtva riigi keelega; ning Euroopas elab juba suur Ukraina diasporaa. Sellele vaatamata tekitas põgenike saabumine uusi probleeme, eriti riikides, kus on vähem kogemusi põgenike vastuvõtmisel.

Ajutise kaitse direktiiviga tagab EL ühtlustatud õigusraamistiku, mis aitab tagada juurdepääsu tööhõivele ja peamistele avalikele teenustele. Direktiivi kohaldamist on pikendatud veel ühe aasta võrra, märtsini 2025. Direktiivi rakendamise toetamiseks on ELil aktiivne roll koordineerimisel, andes soovitusi ja suuniseid teatud valdkondade kohta, pakkudes võimalusi heade tavade vahetamiseks ja rahalist toetust. Nende vahenditega aitab EL mitmes valdkonnas, mida aruanne käsitleb. Liikmesriigid on teinud ka ise palju; 2023. aasta keskpaigaks olid nad kasutanud ELi vahendeid 17 miljardi euro eest. Lisaks on sõja põhjustatud ebakindluse vähendamiseks ja väljavaadete parendamiseks antud Ukrainale ELi kandidaatriigi staatus.

Peamised järeldused

• Ukraina põgenike lõimumine tööturule näib üldiselt olevat olnud edukas, sest nende tööhõive määr on suur, eriti võrreldes muude põgenikerühmadega. See määr on vähemalt üle 10% kuni tugevalt üle 40% mõnes riigis (mõnes isegi 50% või rohkem). On tõenäoline, et tööhõivemäär jätkab suurenemist.

• Nagu ka muude põgenikerühmadega, takistavad tööturule lõimumist mitu tõket (keelebarjäär, teabe puudumine, ühiskondliku võrgustiku puudumine). Teine oluline takistus on kättesaadavate lapsehoiuteenuste puudumine, mis väljendub madalas osalemismääras (42%–71%), eriti arvestades, et enamik Ukraina põgenikest on lastega naised.

• Nende probleemide lahendamiseks on võetud mitu uuenduslikku meedet (näiteks on kaotatud piiranguid juurdepääsul lastehoiule, teatud kutsealadel on leevendatud rangeid keelenõudeid, on lihtsustatud ja kiirendatud kvalifikatsioonide tunnustamise menetlusi ning on korraldatud kohandatud keelekursusi).

• Tööjõupuudus näib olevat oluline tegur, mis aitab tööandjatel võtta tööle Ukraina põgenikke. Tööandjate organisatsioonide ja üksikute tööandjate/ettevõtete algatused aitavad põgenikke kaasata. Ka riiklikel tööhõiveteenistustel on aktiivne roll tööandjate ergutamisel pakkuma põgenikele töökohti.

• Kuigi paljud töötavad, ei ole enamik ukrainlasi siiani suutnud leida stabiilset töökohta: endiselt on olemas ajutised või juhutöökohad ning Ukraina põgenikud on enamiku nende töökohtade jaoks ülekvalifitseeritud. Paljude põgenike sissetulek on seepärast ebastabiilne, mis põhjustab sõltuvust sotsiaalabist.

• Hüvitiste ja teenuste üldist pakkumist ei ole tingimata kohandatud põgenike erivajadustele; näiteks valmisolek võtta töökoht vastu hüvitiste saamise tingimusena ei pruugi olla asjakohane, kui põgenikud ei ole tööturule pääsemiseks piisavalt valmis. Lisaks võivad põgenikud kohandatud meetmete puudumise tõttu kaotada teatud toetusõigused, mida nad vajavad ka pärast töö saamist (ebastabiilse sissetuleku või elutingimuste tõttu).

• Ukraina põgenikel on suured vajadused kõigis vastuvõtvates liikmesriikides ja Norras, näiteks lõimumine kohalikesse kogukondadesse (nt laste koolivälise tegevuse kaudu) ja juurdepääs elutähtsatele teenustele (nt transport). Avalikud teenused rahuldavad neid vajadusi ainult osaliselt ja vabaühendused reageerivad neile aktiivselt. See ei pruugi siiski tagada piisavat katvust ja järjepidevust.

• Enamikus liikmesriikides on avalikel teenustel pikaajalisi probleeme, mille tulemuseks on ebastabiilne eluasemekorraldus (osaliselt olemasolevate eluasemeprobleemide tõttu), lastehoiuasutuste kättesaamatus, koolikohtade puudumine ja raskused juurdepääsul tervishoiuteenustele.

Poliitikasoovitused

• Ukraina põgenike enneolematult suur sissevool on võimendanud juba olemasolevaid probleeme riikides seoses avalike teenustega. Nende probleemide lahendamiseks on kavandatud mitmeid algatusi, kuid need ei pruugi aidata Ukraina põgenikke, kes vajavad konkreetset ja sihipärast toetust. Vaja on pikaajalisi ja taskukohaseid eluasemelahendusi, et anda stabiilsust, tagada laste ja noorte hariduse järjepidevus, toetada põgenike lõimumist kohalikesse koolisüsteemidesse ja kohalikesse kogukondadesse ning parendada täiskasvanute stabiilsema tööhõive väljavaateid.

• Vaja on süstemaatilisemaid jõupingutusi, et koordineerida üldist sotsiaalset pakkumist ja kohandada toetusmeetmeid vastavalt Ukraina põgenike valdavatele ja tekkivatele vajadustele. Avalike teenuste koordineerimist saab parendada. Mõni liikmesriik on hakanud looma selleks otstarbeks spetsiaalseid ametikohti või asutusi, kuid seni on nende ulatus ja suutlikkus piiratud.

• Praegused algatused on sageli lühiajalised ja hajutatud, sest neid käivitanud vabaühenduste rahastamine on ebastabiilne. Rahvusvahelised organisatsioonid on aidanud, eriti riikides, kus on vähe kogemusi põgenike vastuvõtmisega (ja selle rahastamisega). Küsimus on siiski selles, kui kestlik see on ja kui palju saavad valitsused (ja kohalikud omavalitsused) seda jätkata ja lõimida oma süsteemidesse. Rahastamise osas võib olla vaja ELi vahendeid mõneti ümber planeerida, arvestades hoolikalt nende kasutamise tõhusust ja tulemuslikkust.

• Hinnates üldiste sotsiaalkaitsemeetmete asjakohasust Ukraina põgenike tõhusal lõimimisel, tuleb arvestada nende piisavust ja seost eluasememeetmetega, et käsitleda ebastabiilse sissetuleku küsimust (nt miinimumsissetuleku tagamise kavade kaudu, mis võimaldavad juurdepääsu asjakohastele avalikele teenustele). Tuleb jälgida sissetulekutoetuse järjepidevust ja piisavust, et tuvastada vajadus kohandada ja ajakohastada toetusmeetmeid, kui põgeniku olukord muutub (näiteks kui tal kaob töökoha saamisel õigus teatud liiki toetusele).