Miinimumpalk Austrias
Information for this page was compiled during December 2025 and early 2026. Most Member States had already transposed the EU minimum wage directive at this point. Those that had not yet fully completed transposition or where the information was not yet publicly available include Bulgaria, Cyprus, Luxemburg, Poland and Portugal. These profiles will be updated consecutively as the information becomes available. Users are invited to contact our experts on minimum wage if they are aware of changes.
See profiil kirjeldab, kuidas miinimumpalku Austrias reguleeritakse ja määratakse. Seda võib lugeda kui taustainfot Eurofoundi iga-aastase miinimumpalga määramise ülevaate sarja jaoks. Austrial puudub seadusjärgne miinimumpalk; miinimumpalgad on kollektiivlepingutes kehtestatud, peaaegu eranditult sektoritasandil.
Tööseaduse seadus (Arbeitsverfassungsgesetz §2 (2)/2 sätestab, et kollektiivlepingud võivad reguleerida "tööandjate ja töötajate vastastikuseid õigusi ja kohustusi, mis tulenevad töösuhtest". See hõlmab töötaja kohustust töötada ning tööandja kohustust maksta palka ja pakkuda hooldust.
Selle seaduse (§4) kohaselt on tööandjate ja töötajate seadusjärgsetel huvigruppidel seaduslik võime sõlmida kollektiivlepinguid, kui nad on sõltumatud oma läbirääkimispartneritest ja vastutavad töötingimuste reguleerimise eest. Sõltumatus teisest osapoolest tähendab, et peab olema võimalik selgelt määrata organisatsioon tööandjate või töötajate poolele. Seega sõlmitakse kollektiivlepingud tööandjate ja töötajate esindajate vahel, kellel on võime selliseid lepinguid sõlmida. Seaduslikud huvirühmad, kellel on võime sõlmida kollektiivlepinguid, hõlmavad töötajate poolel Töökoda (AK), samuti tööandjate poolel Föderaalse Majanduskoda (WKO) ja liberaalsete ametite kojad (nt arstid, juristid). Lisaks võib kollektiivlepingute sõlmimise võime anda ka vabatahtlikele tööandjate ja töötajate kutseühingutele ning teatud teistele ühendustele Föderaalse Arbitraažibüroo (Bundeseinigungsamt) poolt, mis on alaline kolmepoolne organ Föderaalse Töö-, Sotsiaal-, Tervishoiu-, Tervishoiu- ja Tarbijakaitse ministeeriumis, ning seadusandlusega (näiteks Austria Föderaalse Arvutuskeskuse puhul). Vabatahtlikel kutseühingutel on seaduslik eelisõigus seaduslike ühenduste ees; seega allkirjastab töötajate kollektiivlepingud Austria Ametiühingute Föderatsioon (ÖGB), olles vabatahtlik organisatsioon, millel on seadusliku AK suhtes eelisõigus. Praktikas viivad läbirääkimisi läbi ÖGB üksikud sektoripõhised liikmesametiühingud (mida on seitse).
Kollektiivlepingutel on normatiivne mõju nende rakendusvaldkonnas, kuna need loovad siduva õiguse tööandjate ja töötajate jaoks, keda see hõlmab (Tööõiguse põhiseaduse §11). Kollektiivleping on siduv kõigile tööandjatele, kes on allakirjutanud organisatsiooni liikmed, samuti kõigile nende tööandjate asutustes töötavatele töötajatele. See kehtib sõltumata sellest, kas need töötajad on ametiühingu liikmed või mitte, mida nimetatakse mitte-liikme efektiks (Außenseiterwirkung) (§12).
Samal ajal puudub võrreldav automaatse laiendamise mehhanism tööandjatele, keda leping ei hõlma, kas seetõttu, et nad ei ole seotud allkirjastanud tööandjate ühendusega või kollektiivlepingut üldse puudub, kuna tööandjate ühendus ei suuda sellist kokkulepet sõlmida. Sellistel juhtudel näeb Tööõiguse põhiseadus (§18) ette nn pikenduskorralduse (Satzungserklärung), mille kohaselt võib Föderaalne Vahekohtumenetluse Nõukogu laiendada kollektiivlepingut hõlmama sisuliselt sama laadi töösuhteid, mida kokkulepe ei hõlma. Pikendusmäärustel on sama õiguslik mõju kui viitekollektiivlepingutel. Neid võib väljastada tööandjate või töötajate organisatsiooni kirjalikul taotlusel, tingimusel, et kollektiivlepingul on töösuhete valdkonnas ülimalt tähtis. Töötingimused pikenduskorralduses peavad olema sisuliselt samad, mis kollektiivlepingus.
Töötajate rühmadele, kelle jaoks kollektiivlepingut ei saa sõlmida (kas tööandja poolel puuduvad organisatsioonid, kes suudaksid kollektiivlepinguid sõlmida, või pole koostatud kollektiivlepingu pikendamise korraldust), võib Föderaalse Arbitraažibüroo kaudu kehtestada miinimumpalga tariif (Mindestlohntarif). Sellised miinimumpalga tariifid kehtivad vaid väga vähestele töötajate gruppidele, sealhulgas kodutöötajatele, eraõigusasutuste lastehoiutöötajatele, au pair'idele või koristajatele. Õigusliku arvamuse kohaselt moodustab miinimumpalga määr seadusjärgne miinimumpalk miinimumpalga direktiivi tähenduses. Seega kehtiksid miinimumpalga direktiivi artikli 5 nõuded. Vastavalt Tööjõu põhiseadusele (ArbVG, § 23) tuleb miinimumpalga 'piisavust' nende määramisel arvesse võtta; See viitab kollektiivlepingule(d) sarnaste tegevuste palkadele või tavapärasele kohalikule palgale. Miinimumpalga direktiiv viitab ka miinimumpalga 'piisavusele' ning sisaldab konkreetseid võrdlusväärtusi. Seega tuleb tööpõhiseaduse vastavat paragrahvi 23 tõlgendada vastavalt direktiivi artiklile 5, kui seda otseselt ei rakendata.
Avalikus sektoris tehti miinimumpalga direktiivi rakendamise tõttu palgaregulatsioonide osas väiksemaid seadusandlikke muudatusi: diskrimineerimise keelustamisel tehti väike muudatus. Lisaks näitab õigusalane infosüsteem, et mitmele seadusele on lisatud rakendusmärkus, mis puudutavad miinimumpalga direktiivi.
Austrias on umbes 98% töötajatest kollektiivlepingute (OECD/AIAS ICTWSS) kaetud. See kollektiivläbirääkimiste ulatus tuleneb peamiselt ettevõtete kohustuslikust liikmelisusest seaduslikus tööandjaorganisatsioonis WKO ning (nagu eespool mainitud) kollektiivläbirääkimiste õiguslikust laiendamisest töötajatele, kes ei ole ametiühingu liikmed: seaduse kohaselt on kõik ettevõtted, kelle tegevus kuulub WKO esinduspädevusse, olema koja ja selle sektorialade liikmed. Kollektiivleping on siduv kõigile tööandjatele, kes on allakirjutanud organisatsiooni liikmed, samuti kõigile nende tööandjate asutustes töötavatele töötajatele. Viimastel aastatel ja aastakümnetel on katvuse lüngad suletud (näiteks suures sotsiaalhoolekande sektoris või erasektori haridussektoris), mistõttu vaid väga vähestel (enamasti väikestel) sektoritel puudub kollektiivlepingud; nende hulgas on reklaami- ja kommunikatsioonisektor enamikus Austrias (Viinis on ainult üks regionaalne leping) ning mõnes piirkonnas puuduvad kollektiivlepingud jõusaalide töötajate või advokaatide töötajate jaoks. 2025. aasta oktoobris tühistas ametiühing jalgrattakullerite kollektiivlepingu (mis oli kunagi esimene selline kollektiivleping maailmas) pärast seda, kui seda polnud peaaegu kolm aastat uuesti läbi räägitud.
Alates 1. jaanuarist 2026 võivad kollektiivlepingutesse kuuluda nn vabakutselised töötajad (freie Dienstnehmer:innen), kelle töösuhe on töötajalik ja kes sageli on madala palgaga töötajate seas. See puudutab ka platvormimajanduse töötajaid.
Miinimumpalgad määratakse üldjuhul kollektiivlepingutes, mis sõlmitakse vastava tööandjaorganisatsiooni (enamasti kohustusliku WKO sektoripõhised alarühmad, kuid aeg-ajalt ka vabatahtlikud tööandjaorganisatsioonid, vt eespool) ja vastavate sektoripõhiste ametiühingute vahel.
Kollektiivläbirääkimised toimuvad üldiselt tööstuse tasandil ning on üsna tugevalt koordineeritud ja sünkroniseeritud sektorite sees ja nende vahel. "Mustriläbirääkimiste" praktika, kus metallitööstus võtab juhtiva rolli kui esimene suur sektor, kes korraldab sügisel aastaläbirääkimiste protsessis palgaläbirääkimisi, on viimastel aastatel mõnevõrra kaotanud. Selle sektoripõhise palgaläbirääkimise tulemused avaldavad siiski märkimisväärset mõju teistele sektoritele, kuna neid peetakse eeskujuks. Praktikas tähistavad metallitööstuse lepingud sageli üht kõrgeimat kasvu võrreldes teiste (samuti madala palgagaga) sektoritega, kuna metallitöötajate ametiühingute suhteline tugevus on suur. Lisaks sügisestele läbirääkimisringidele on kevadised läbirääkimisvoorud saanud suurema tähtsuse, kuna mitmes suures tööstusharus sõlmitakse kokkuleppeid. Hoolimata kõrgest läbirääkimiste koordineerimisest ei ole Austria kollektiivläbirääkimiste süsteemi iseloomustanud tsentraliseeritud, kolmepoolne palgade kooskõlas; Seda peegeldavad kõrged palgaebavõrdsused sektorite vahel (vt eespool), soolised ja töötajate staatused ning paindlikkus.
Tavaliselt toimub kollektiivne läbirääkimine igal aastal; konkreetsetes olukordades (nt COVID-19 pandeemia või ebastabiilne majandusolukord Venemaa sissetungi ja sellele järgnenud energiakriisi tõttu) on viimastel aastatel mõnes sektoris sõlmitud poolaastased kokkulepped.
Kollektiivlepingute subminimid puudutavad enamasti õpipoiste tasustamist ning eristavad üldjuhul õpipoisiaastat, kus madalaim tasu on esimesel ja kõrgeim praktikaõppe viimasel aastal. Lisaks kehtivad subminimid sageli ka suvepuhkuse ajal töötavatele õpilastele või kooliõpilastele (hooajalised/suvepraktikandid). Need sõltuvad sageli ka õpipoisiõppe määradest (näiteks teise aasta õpipoisiõppe tasu saamine). Alternatiivina võib praktikantide tasud kehtestada protsendina tavapärasest miinimumpalgast (näiteks Punase Risti kollektiivlepingu puhul).
Põhimäär on seotud vastava kollektiivlepingu miinimumpalgaga; boonused, pühade- ja jõulutoetused ning muud palgalisad (nt öö/pühapäevase töö või nn mustuse, ohu ja raskuste toetused) ei lähe miinimumpalga hulka. Kui kehtivad tükkide tasuga palgad, ei tohi saadud kogupalk jääda alla kollektiivselt kokkulepitud miinimumpalga. Kohtupraktika (Ülemkohus) kohaselt peab miinimumpalk jääma täielikult töötaja vaba käsutusse. 'Keeldu murda mittetulude kompenseerimine miinimumpalgast on lubatud ainult siis, kui kollektiivleping ise seda ette näeb ja kui ka sotsiaal-poliitiline eesmärk – elatise tagamine – on täidetud'.
Kodutöötajate miinimumpalga tariifis on kaks eraldi miinimumpalka; üks neile, kes ei ela kliendi ruumides, ja teine klassi neile, kes elavad kliendi ruumides ja saavad seal majutust lisaks majutusele.
Lepingu põhimiinimumpalga suurus sõltub tööklassifikatsioonist (rohkem/vähem kvalifitseeritud, madalam/kõrgem haridus) ja teenistusaja pikkusest (staaž).
Kohtupraktika (Ülemkohus)opens in new tab (OGH | 9 ObA 92/15t)
Austria Statistikaamet pakub kollektiivselt kokkulepitud miinimumpalkade indeksit, nn Tariflohnindexi, mis on esinduslik valik kollektiivlepingutest, töölepingutest, mis on võrdsetel tingimustel kollektiivlepingutega, ning seadusega kehtestatud palgareeglitest. Indeks arvutatakse igakuiselt ja aastapõhiselt ning eristab tööhõivegruppe (sinikraed, valgekraed, avalikud töötajad) ja sektoreid. Selle indeksi kaudu saab jälgida miinimumpalga arengut.
WKO kollektiivlepingute andmebaasopens in new tab (haldab WKO, tasuta)
ÖGB kollektiivlepingute andmebaasopens in new tab (haldab ÖGB, tasuta)
ÖGB Verlag kollektiivlepingute andmebaasopens in new tab (mida haldab ÖGB, sisaldab ka vanemaid kollektiivlepingute versioone, mis on tasupõhised)
GPA (2023), Pressekonferenz: Der Kollektivvertrag bringt's! Ökonomische Effekte von Kollektivvertragsabschlüssenopens in new tab [Kollektiivleping toob! Kollektiivlepingu tulemuste majanduslikud mõjud], 20. juuni 2023.
Sturn, J. ja Picek, O. (2023), Höhere Löhne durch einen höheren Mindestlohnopens in new tab [Kõrgemad palgad kõrgemate miinimumpalkade kaudu], Policy Brief 6/2023, Momentum Institut, oktoober 2023.
Titelbach, G./Ertl, M. ja Forstner, S. (2024), Effekte einer allgemeinen Lohnuntergrenze für Österreichopens in new tab [Üldise palgapõhja mõju Austrias], Wirtschaft und Gesellschaft 50 (2): 19-43, jaanuar 2024.
