Liigu põhisisu juurde
See lehekülg on masintõlgitud. Palun vaadake ingliskeelset originaalversiooni ja tutvuge Eurofoundi keelepoliitikaga.
Horvaatia miinimumpalga riigi profiil
Riigi profiil
Viimati uuendatud: 30 June 2026

Miinimumpalk Horvaatias

Predrag Bejaković,
Irena Klemenčić

Information for this page was compiled during December 2025 and early 2026. Most Member States had already transposed the EU minimum wage directive at this point. Those that had not yet fully completed transposition or where the information was not yet publicly available include Bulgaria, Cyprus, Luxemburg, Poland and Portugal. These profiles will be updated consecutively as the information becomes available. Users are invited to contact our experts on minimum wage if they are aware of changes.

Need profiilid kirjeldavad, kuidas miinimumpalku reguleeritakse ja määratakse. Need on saadaval kõigile ELi riikidele ja Norrale.

See profiil kirjeldab, kuidas Horvaatias reguleeritakse ja kehtestatakse miinimumpalka. Seda võib lugeda kui taustainfot Eurofoundi iga-aastase miinimumpalga määramise ülevaate sarja jaoks. Horvaatia on praegu üks liikmesriikidest, kes on kehtestanud seadusliku miinimumpalga (horvaadi keeles 'minimalna plaća'). Miinimumpalk määratakse seega seadusega ja seda täiendavad kollektiivlepingud.

Miinimumpalga määra määramise (kohandamise) protsess, kaasatud osapooled ja kohandamist juhivad kriteeriumid on oluliselt muutunud võrreldes algse kasutuselevõtuga 1. juulil 2008. 2013. aasta reform oli see, mis mõjutas kõige enam protsessi, kriteeriume ja osapooli. Viimastel aastatel (2018, 2019 ja 2021) toimunud täiendavad muudatused on avaldanud seaduse kontseptuaalsele raamistikule üldiselt kõige väiksemat mõju, välja arvatud üks väga oluline erand: ekspertkomisjoni loomine võimaldati seadusega alles selle 2018. aasta detsembri uue sõnastusega (seetõttu on ministri otsus selle loomise kohta üsna hiljuti dateeritud, 2019. aastal).

Miinimumpalga seaduse (Zakon o izmjenama i dopunama Zakona o minimalnoj plaći - OG 152/24) muudatustega on Horvaatia seadusandlikus kogus üle võetud ja rakendatud Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 19. oktoobri 2022. aasta direktiivi (EL) 2022/2041 sätted Euroopa Liidu piisavate miinimumpalkade kohta (OJ L 275/33, 25. oktoober 2022).

Miinimumpalga määrused:

Horvaatia seadusliku miinimumpalga määramisel vastavalt miinimumpalga seadusega kehtestatud protseduurile on esindatud peamised osapooled (artiklid 6 ja 7):

  1. Valitsus, kes määrab igal aastal miinimumpalga taseme regulatsiooniga.

  2. Tööminister, kes vastutab miinimumpalga suuruse ettepaneku ning ekspertkomisjoni põhikirja ja töökorralduse (allpool mainitud) eest.

  3. Sotsiaalpartnerid, kes osalevad miinimumpalga määramisel ja kohandamisel kohustuslike konsultatsioonide (mis toimuvad enne ministri ettepanekuid) ning osalemist ekspertkomisjonis (esitatud allpool).

  4. Ministri poolt loodud ekspertkomisjon, kelle ülesandeks on jälgimine ja analüüs. Komisjoni koosseisu otsustab vastavalt miinimumpalga seadusele minister, ilma et seadus nõuaks otseselt sotsiaalpartnerite esindamist.

Ministri otsus komisjoni loomiseks anti välja 11. aprillil 2019 ('Odluka o osnivanju stručnog povjerenstva za praćenje i analizu kretanja minimalne plaće', nr 37/2019), mis kvalifitseerib komisjoni ministri nõuandvaks organiks miinimumpalga teemadel (art. II). See koosneb kümnest liikmest: ministeeriumi sisemise organisatsiooniüksuse juht (ka organi president), kolm akadeemilise kogukonna esindajat, kaks tööandjate organisatsiooni esindajat, kaks ametiühingu esindajat ning kaks töö- ja pensionisüsteemi ministeeriumi esindajat (art. III). Sotsiaalpartnerite esindatus on seega tagatud, kui mitte otseselt miinimumpalga seadusega, siis ministri otsusega (esindajad määratakse samuti ise, mis viitab nende autonoomia garantiile selles valikus) (art. IV).

Algselt oli miinimumpalga määramise protsessi erinevus seotud osapoolte erinevusega, kus Riiklik Statistikaamet oli algselt ainus asjakohane teema, kes 'avaldab miinimumpalga summa 'Narodne novine's [Ametlik väljaanne] (Art. 4( 4), Zakon o minimalnoj plaći OG 67/08).

Menetluslikust vaatepunktist näeb miinimumpalga seadus (art. 6 ja 7) ette, et miinimumpalga summa iga kalendriaasta kohta määrab valitsus määrusega, nagu tööministri ettepanek on. Nominaalne brutomäär ei tohi olla madalam kui eelmisel aastal määratud summa. Seda tuleb igal aastal (hiljemalt 31. oktoobriks) kohandada järgmise kalendriaasta jaoks (art. 5). Algselt oli aastase korrigeerimise jaoks asjakohane kuu juuni (Art. 4(1), Zakon o minimalnoj plaći OG 67/08). Alates 2019. aastast on oktoober muutunud viitekuuks.

Sotsiaalpartnerite roll miinimumpalga kehtestamise protsessis on esile toodud ka miinimumpalga seaduses endas, mis nõuab ministrilt miinimumpalga summa esitamist valitsusele pärast sotsiaalpartneritega konsulteerimist, mis näib seega kohustusliku sammuna – hoolimata sellest, et selle konsultatsiooni vorm ja ajastus ei ole rangelt reguleeritud: miinimumpalga seadus sätestab lihtsalt, et iga-aastane konsultatsioon sotsiaalpartneritega toimub tavaliselt septembris ja oktoobris (st kuudel vahetult enne valitsuse määrust, mis määra ametlikult kohandab).

Vajalik on ka ekspertkomisjoni loomine, mille spetsiifiline eesmärk on jälgida ja analüüsida miinimumpalga kõikumisi. Sellise komisjoni moodustab tööminister, kes otsusega määrab komisjoni koosseisu, ülesanded, tööprotseduurid ja liikmete tasustamise (millest oli juba eelnevas jaotises räägitud).

2024. aasta muudetud miinimumpalga seadus sätestab tööjõu eest vastutava ministeeriumi kohustuse esitada Euroopa Komisjonile iga kahe aasta tagant enne aruandeaasta 1. oktoobrit kättesaadavad statistilised andmed või teave kollektiivläbirääkimiste ulatuse ja arengu ning seadusga määratud miinimumpalga taseme ja selle alla kuuluvate töötajate osakaalu kohta.

Seadusliku miinimumpalga määramise kriteeriumid on sätestatud miinimumpalga seaduses. Viimase versiooni seisuga, välja arvatud seaduslik nõue väljendada brutosummas ja täiskohaga ekvivalendis (art. 3, mis omakorda viitab sellele, et tunnipõhine määramine oleks kuidagi vastuolus õigusnormiga ja seega kaudne kalduvus igakuisele määrale), ning arvestades seaduslikku keeldu selle taseme langetamiseks (art. 6(1)), seadus nõuab järgmiste näitajate arvestamist (art. 6(3)), mida muudeti 2024. aastal (OG 152/24). Muudetud kriteeriumid on tähistatud tärniga*

  • Miinimumpalga osakaalu suurenemine juriidilistes isikutes makstavas keskmises brutopalgas käesoleva aasta jaanuarist juulini.

  • Miinimumpalga inflatsiooni tase või ostujõu muutused*.

  • Palgaarengud.

  • Töötuse ja tööhõive trendid.

  • Demograafilised trendid.

  • Tootlikkuse arengud*

  • Majanduse üldine seis.

Lisaks, arvestades majanduse üldist olukorda, on ette nähtud 'eriline tähelepanu' madala palga ja haavatavate töötajate rühmadega tegevustele. Nende kriteeriumide rakendamise kohta tekstis täpsemaid üksikasju ei ole.

Miinimumpalga määramise ja kohandamise protsessi mõjutasid oluliselt aja jooksul toimunud muudatused, mis omakorda mõjutasid asjakohaseid kriteeriume – mille muutused aja jooksul on märkimisväärsed. Algselt (Zakon o minimalnoj plaći OG 67/08) oli selle kasv rangelt "seotud reaalse SKP kasvuga võrreldes eelmise aastaga, vastavalt Riikliku Statistikaameti väljaandele" (artikkel 4(1)): samas kui esimese perioodi (juuli 2008–mai 2009) pärast seaduse jõustumist määrati palk 39% riigi keskmisest brutopalast (art. 4(2)), kontekstuaalselt sätestati, et 'iga järgneva ühe aasta perioodi kohta korrigeeritakse seda eelmise aasta reaalse SKP kasvuga nii, et Horvaatia Vabariigi juriidiliste isikute keskmiste brutopalgide osakaal eelmisel aastal suurenes reaalse SKP kasvu protsendi võrra, vastavalt Riikliku Statistikaameti väljaannetele' (Art. 4 lõige 3). Praegune protsess, mis põhineb sotsiaalpartnerite konsultatsioonimudelil – ministri ettepanekul – valitsuse regulatsioonil, võeti kasutusele 2013. aastal (Art. 7, Zakon o minimalnoj plaći 2013). 2013. aasta miinimumpalga korrigeerimiste arvutamise aluseks määrati "ühe inimese majapidamise igakuise vaesusriski läve ja Horvaatia Vabariigi keskmise leibkonna liikmete arvu kordaja korrutisena tööhõive kordajaga ning korrigeerituna kaupade tarbijahindade indeksi keskmise muutusega" (art. 5(4.2)). Alates 2013. aastast sai valitsuse regulatsioon ametlikuks allikaks, mille kaudu miinimumpalga muudatus tuli vastu võtta (art. 6, Zakon o minimalnoj plaći 2013). Sama 2013. aasta reform sidus nimetatud kriteeriumid siiski ainult 2013. aasta muudatusega, et algatada praegune muster, mis põhineb sotsiaalpartnerite konsultatsioonil ja ministri ettepanekul samas tekstis, järgnevatest aastastest muudatustest (Art. 7, Zakon o minimalnoj plaći 2013).

Horvaatias puudub ametlik konkreetne miinimumpalga piisavuse hindamine ning miinimumpalga seadusandluses puudub teave viiteväärtuste kohta. Kuid 2026. aasta miinimumpalga määramisel võttis miinimumpalga trendide jälgimise ja analüüsi ekspertkomitee arvesse muu hulgas 2024. aastal saavutatud 54% brutokeskmisest palgast ning:

"et vastavalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivile (EL) 2022/2041, 19. oktoober 2022, mis käsitleb Euroopa Liidu piisavaid miinimumpalkasid, on piisavaks peetava miinimumpalga indikatiivväärtus kas 50% keskmisest brutopalgu või 60% mediaanpalgast" (Ministarstvo rada, mirovinskoga sustava, Obitelji i Socijalne Politike, 2025).

Hoolimata Horvaatia seadusliku miinimumpalga universaalsest ja kohustuslikust iseloomust – mida esmalt viitab miinimumpalga seaduse artikli 3 lõige 1 (OG 118/18opens in new tab, 120/21opens in new tab ja 152/24opens in new tab), mille kohaselt on miinimumpalga õigus kõigile Horvaatia Vabariigis töötavatele töötajatele sõltumata tööandja peakontorist või registreerimisest (artikkel 4 lõige 1), ja teiseks, keelates selgesõnaliselt kokkulepped, mis loobuvad miinimumpalgast (artikkel 3(8)) – jätab seadus siiski erandite võimaluse.

Miinimumpalga seadus ise näeb erandid ette vähemalt kahes aspektis. Esiteks sätestab see, et erandlikult võib miinimumpalka mõista kui madalaimat igakuist brutopalga kuuluvat summat, mis vastab täistööajaga töö keerukusele, nagu on sätestatud kollektiivlepingus, mille taotlust on laiendatud vastavalt üldisele tööõigusele (artikkel 3(2)). Teiseks ei kehti seadus töötajale, kes on tööandja ainus töötaja ja samal ajal juhtkonna liige, tegevjuht, ühistu juht, likvideerija või sarnase funktsiooni täitja erimääruste alusel (artikkel 4 lõige 2).

Oluline on, et miinimumpalga seadus ei luba enam kollektiivlepingutel sätestada miinimumpalka, mis on madalam kui seaduslik miinimumpalk. Varasemates seadustes oli selline võimalus olemas, kuid see on hiljem kaotatud. Eriti tühistas miinimumpalga seaduse muudatus (OG 152/24), mis jõustus 1. jaanuaril 2025, seaduse artikli 8. See säte lubas varem kollektiivlepingutel määrata miinimumpalga madalamaks kui seaduslik miinimum, tingimusel, et see ei oleks väiksem kui 95% valitsuse määrusega ette nähtud summast. Selle tühistamine tähendab, et kollektiivläbirääkimised ei saa enam olla aluseks seadusjärgse miinimumpalga alandamiseks. See muudatus kinnitab Horvaatia seadustes miinimumpalga kohustuslikku ius cogens olemust.

Miinimumpalga kohustustest erandeid ei paku üksnes miinimumpalga seadus. Täiendavate juhtumite tuvastamine, kus miinimumpalga kohustused ei kehti, ei osaliselt ega täielikult, nõuab laiemat analüüsi teiste asjakohaste tööõiguse allikate osas.

Oluline erand tuleneb Tööseadusest ('Zakon o raduopens in new tab', OG 93/14, 127/17, 98/19, 151/22, 64/23) ja puudutab praktikante. Artikkel 59 sätestab, et kui kutseeksami sooritamine või töökogemuse omandamine on seaduse või muu regulatsiooniga nõutud konkreetse ameti ülesannete täitmiseks, võib tööandja võtta isiku, kes on omandanud vastava hariduse, kutseõppesse ilma töösuhte loomiseta. See erialase väljaõppe periood arvestatakse selle ameti jaoks vajaliku praktika või töökogemuse hulka ning ei tohi ületada ettenähtud kestust. Tööseadus sätestab selgesõnaliselt, et töösuhete sätted kehtivad sellistele isikutele, välja arvatud sätted töölepingu sõlmimise, palga ja palgahüvitise ning töösuhte lõpetamise kohta. Palgaga seotud sätete välistamine muudab selle korralduse asjakohaseks erandiks miinimumpalga kaitsele, eriti arvestades, et praktika kestus võib kesta kuni ühe aasta (artikkel 57).

Kuigi need tööseaduse sätted lubavad erandit ainult siis, kui professionaalne väljaõpe on kutse praktiseerimise õiguslik eeltingimus, laiendab tööjõuturu seadus ('Zakon o tržištu radaopens in new tab'), OG 118/18, 32/20, 18/22, 156/23) seda võimalust teatud töötute kategooriatele isegi ilma eeltingimuseta. Nendel juhtudel võib erialase väljaõppe kestus teatud juhtudel ulatuda kuni 24 kuuni (Art. 37–38 ja 40(1)). Siiski kvalifitseerub see meede aktiivseks tööjõuturu poliitika instrumendiks ning kasusaajal on õigus saada avalikku rahalist toetust, mis ulatub miinimumpalgani, mida vähendatakse kohustuslike kindlustusmaksetega, proportsionaalselt erialakoolitusel veedetud päevadega (Art. 41(1)).

Seaduslike miinimumpalkade variatsioone kitsamas tähenduses – nimelt madalamad miinimummäärad, mis kehtivad konkreetsetele töötajate kategooriatele – ei ole Horvaatia õiguses tuvastatud. Laiemas mõttes oleks varasemaid mehhanisme, mis lubasid kollektiivlepingutel määrata palgad alla seadusliku miinimumi, võinud olla iseloomustatavad kui alammiinimumid. Kuid pärast miinimumpalga seaduse artikli 8 tühistamist ei ole sellised korraldused enam seaduslikult lubatud. Täna võivad kollektiivlepingud sätestada palgad, mis on töötajatele soodsamad, kuid ei pruugi ette näha palka, mis on madalam kui seaduslik miinimumpalk. Iga selline säte oleks tühine ja seaduslik miinimumpalk rakenduks automaatselt.

Miinimumpalga seadus määratleb miinimumpalga kui 'madalaima täiskohaga töö eest makstava igakuise brutopalga' (art. 3(1)), mis määratakse sundkorras (art. 3(3)) brutosummas (sanktsioonid on seaduses endas selgesõnaliselt ette nähtud selle nõude rikkumise korral (art. 10(1.b)), mis tuleneb üldisest kohustusest, mis on sätestatud tööseaduses (art. 90.b(1)), mille kohaselt tuleb palk olla 'kokku leppitud, määratud või ette määratud' brutosummas).

Ülaltoodud miinimummäär ei tohi sisaldada boonuseid, mis on seotud ületundide, raskete töötingimuste, öötöö ning pühapäevade, pühade või mõne muu seadusega mitte-tööpäevana kvalifitseeritud päevaga (miinimumpalga seaduse art. 3(4).

Miinimumpalga trendide jälgimise ja analüüsi ekspertkomitee annab soovituse järgmise aasta miinimumpalga suuruse kohta; See soovitus ei ole avalikult avalikustatud.

Asjakohaste riikide miinimumpalga teemaliste ressursside seas on hiljuti avaldatud teadusartikleid. Eriti on ajakiri Radno Pravo avaldanud asjakohaseid artikleid; On toodud nimekiri mõnest hiljuti avaldatud raamatust:

1 September 2026
Miinimumpalgad 2026. aastal: aastane ülevaade
Miinimumpalga kehtestamine kogu ELis on muutunud üha dünaamilisemaks ja tähelepanelikult jälgitavaks poliitikavaldkonnaks, mida on kujundanud ELi miinimumpalga direktiivi ülevõtmine ning kümnendi kestnud püsivat reaalset kasvu seaduslikes määrades. See aruanne käsitleb 2025. aastal liikmesriikides ja Norras toimunud palgakujunduse arutelusid, keskendudes riikidele, kus on ja kellel puudub riiklik miinimumpalk, miinimumpalga ja kollektiivläbirääkimiste omavahelisele seosele madalapalgalistes sektorites ning indikatiivsete võrdlusväärtuste kasvavale rollile riiklike otsuste kujundamisel.
Read more
Uurimistöö aruanne
30 January 2026
Miinimumpalga reaalne kasv 2026. aastal, arvestades nii edusamme kui ka liikmesriikide ambitsioonide tagasitõmbumist
Enamik ELi liikmesriike muutis oma riikliku miinimumpalga taset alates 1. jaanuarist 2026 ning nagu eelmisel aastal, on üldpilt märkimisväärsete tõusude – oluliselt ületades hinnatõusu.
Read more
Artikkel
Flag of the European UnionThis website is an official website of the European Union.
European Foundation for the Improvement of Living and Working Conditions
The tripartite EU agency providing knowledge to assist in the development of better social, employment and work-related policies

All official European Union website addresses are in the europa.eu domain.

See all EU institutions and bodies