Sotsiaalkaitse digitaliseerimine

EL ja Norra on digitaalse valitsuse transformatsioonis globaalsed liidrid ning nende sotsiaalkaitsesüsteemid digitaliseeritakse kiiresti. See pakub suurepäraseid võimalusi sotsiaalkaitse tõhususe ja efektiivsuse parandamiseks, kuid võib vähendada digitaalselt tõrjutud rühmade ligipääsu ning ohustada sotsiaalkaitse dehumaniseerimist. See aruanne keskendub rahalistele sotsiaalsetele hüvitistele, eriti töötuse, haiguse, emadus-/isadus-, puude, vanaduse- ja tööõnnetuste ning kutsehaiguste puhul, samuti miinimumsissetuleku, laste ja eluaseme hüvitistele. See kaardistab, mil määral on sotsiaaltoetuste süsteemide ees- ja tagakontori protsessid digitaliseeritud ELi liikmesriikides ja Norras ning ELi mõju sellele protsessile. Arutletakse väljakutsete ja võimaluste üle, millega riigid sotsiaalkaitse digitaliseerimisel silmitsi seisavad, samuti leevendusmeetmeid ja edutegureid. Lõpuks esitatakse poliitikasoovitused. See aruanne tugineb kirjandusele, Eurofoundi korrespondentide võrgustiku panusele ja Eurofoundi lauauuringutele.

Euroopa sotsiaalõiguste sammas hõlmab õigust sotsiaalkaitsele ja kaasatusele. 2019. aasta nõukogu soovitus töötajate ja füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalkaitsele juurdepääsu kohta väidab, et digitaliseerimine võib aidata parandada "läbipaistvust üksikisikutele". 2022. aasta Euroopa Digiõiguste ja -põhimõtete deklaratsioon tugevdab seda visiooni, pühendudes EL-ile digitaalsele transformatsioonile, mis on kaasav, toob kasu kõigile ja austab põhiõigusi. ELi Digikümnendi poliitikaprogramm seab eesmärgid aastaks 2030, sealhulgas digioskuste, infrastruktuuri ja valitsemise osas. Üks selle eesmärke on muuta kõik olulised avalikud teenused veebis kättesaadavaks aastaks 2030. Sotsiaalkaitse digitaliseerimine toimub seadusandlikes piirides, sealhulgas ELi üldise andmekaitse määruse, tehisintellekti seaduse ja ligipääsetavuse seaduse raames.

• Sotsiaalkaitse digitaliseerimine võib parandada ligipääsu, eriti väljaspool avamisaegu ja avalike ametikohtadeta piirkondades, sealhulgas aidates lahendada mittekasutust, näiteks vähendades taotlusprotseduuride stigmatiseerimist; vähendades halduskulusid; ning parandades kasutajakogemust, reageerimisvõimet ja süsteemi läbipaistvust. Samas kaasnevad sellega ka väljakutsed, nagu haavatavuse kasv küberrünnakute suhtes, sotsiaalkaitse ebavõrdsuse süvendamine digitaalse tõrjutuse tõttu ning suunamis- ja tugivõimaluste vähenemine. Digitaliseerimine võib vähendada eelarvamusi ja vigu, kuid võib neid ka põhjustada.

• Selles aruandes käsitletud eeliste osas on 10 liikmesriigis ja Norras digiteeritud taotlus võimalik kõigile või kõigile peale ühe. Kontoriprotsesside digitaliseerimine areneb kiiresti; näiteks aastatel 2023–2025 digitaliseeris vähemalt viis liikmesriiki erinevate toetuste taotlused. Tavaliselt võivad taotlused olla ka mittedigitaalsed, kuid vähemalt viies liikmesriigis ja Norras saab nüüd ühte või mitut neist sotsiaaltoetustest taotleda ainult veebis.

• Tööandjate ja kindlustusfondide hallatavates hüvitistes võib taotlusprotseduuride digitaliseerimine erineda tööandjate ja kindlustusandjate vahel ning kesksed e-portaalid kipuvad olema vähem põhjalikud kui süsteemides, kus riiklik sotsiaalkindlustus mängib suuremat rolli. Mõnikord sõltub see, kas inimesed saavad taotleda digitaalselt või peavad esitama paberkandjal taotlusi, kas nad on töötajad, füüsilisest isikust ettevõtjad või töötud. Hüvitised, mis on suunatud haavatavamas olukorras olevatele gruppidele (näiteks eluaseme ja miinimumsissetuleku hüvitised), on tavaliselt vähem digitaliseeritud, osaliselt seetõttu, et neid hallatakse sageli kohalikul tasandil ja need nõuavad keerukamaid hüvitiste kontrolle kui teised hüvede tüübid (sh sissetuleku ja vara tõendamine).

• Teatud õiguste kriteeriumide täitmise tõendite digitaliseerimine on olnud võtmetähtsusega hüvitiste digitaliseerimise hõlbustamisel (nt registreerimine tööjõuteenistuses, hiljutise sissetuleku tõend). Näiteks tervishoiu digitaliseerimine (võimaldades arstidel väljastada digitaalseid haigus- ja rasedustõendeid) on olnud oluline samm haigus-, ema-, isa- ja puudehüvitiste taotluste ja õiguste kontrollide digitaliseerimisel. Pensionide ja tervishoiuhüvitiste digitaliseerimine on sageli olnud ELi algatuste tagajärge, mis on soodustanud liikmesriikide koostöövõimet.

• Front- või tagakontori protsesside digitaliseerimine ei kehti sageli teatud ebatüüpilistes olukordades (nt mittestandardne tööhõive). Lisaks ei digitaliseerita sageli hüved, mis on suunatud ebatüüpilistele, harvemini levinud olukordadele. Üldiselt jäetakse ebatüüpilistes olukordades olevad inimesed sageli digitaliseeritud protsessidest välja.

• Lastetoetused on sageli automatiseeritud, mis kõrvaldab vajaduse taotleda. Kuid see automatiseerimine ei kehti tavaliselt teatud ebatüüpilistes olukordades inimestele.

• Rakenduste hindamine on harva täielikult automatiseeritud ning sageli on vaja inimtegevust, et valideerida otsuste (eriti tagasilükkamiste) sisendit või väljundit ning töödelda ebatüüpilisi juhtumeid.

• Poliitikadokumendid ja strateegiad toovad esile digitaliseerimise potentsiaali vabastada ressursse, et sotsiaalkaitse töötajad saaksid hallata keerukamaid juhtumeid ja toetada eriti haavatavas olukorras inimesi. Kuid kuigi kulude ja tulude analüüsid näitavad, et säästud on olemas, ei ole alati selge, kas kõik kulud on arvesse võetud, ning peaaegu ei leitud dokumenteeritud tõendeid, mis selgitaksid, kuidas vabastatud inim- ja rahalisi ressursse kasutati.

• Usalduse loomine ja hoidmine institutsioonide vastu on digitaliseerimise soovitav tulemus ja selle edu eeltingimus. Ilma selleta võib digitaliseerimise ja andmete jagamise kasutamine, vastavus ja toetus nõrgeneda. Usaldust saab tugevdada kaasava sidusrühmade kaasamise, algoritmide ja andmete kasutamise läbipaistvuse, usaldusväärsete inimeste kaasamise mehhanismide ja ligipääsetavate apellatsioonimehhanismide kaudu.

• Digitaliseerimise edu saavutamiseks on oluline kaasata sidusrühmad, nagu hüvitistele õigustatud inimesed, sotsiaalkaitse töötajad, kindlustusandjad, sotsiaalpartnerid, arstid ja kodanikuühiskond. Eelised osalejatele peaksid olema selged ja hästi edastatud. Erilist tähelepanu tuleks pöörata digitaalsetele takistustele ning haldus- ja keeletõkkele, mis võivad digitaalses keskkonnas olla veelgi tugevamad, kui rühmad puutuvad kokku haavatavas olukorras sotsiaalkaitse saamisel, näiteks kaasatuse auditite kaudu süsteemi arendamisel.

• Sotsiaalkaitse süsteemide ligipääsu parandamiseks on oluline õppida kasutajakogemustest ja päringutest. Siiski ei tohiks tähelepanuta jätta nende inimeste arvamusi, kes taotlevad posti teel või isiklikult. Kohalike hüvitiste büroode töötajad saavad pakkuda väärtuslikku teavet juurdepääsu parandamiseks. Samuti on oluline, kuid keerulisem, küsida tagasisidet inimestelt, kes kvalifitseeruksid hüvitistele, kuid pole veel kandideerinud.

• Inimesed ebatüüpilistes olukordades, mida digitaalsed hüvede protsessid ei hõlma, võivad olla eriti haavatavas olukorras. Nad on ohus, et nad ei saa neile kuuluvaid hüvesid. Sotsiaalkaitsesüsteemid peavad pöörama erilist tähelepanu nende inimeste jõudmisele.

• Et aidata sotsiaalkaitsetöötajatel täita muutuvaid rolle digitaliseeritud süsteemides, on võtmetähtsusega pakkuda neile koolitust ja ressursse. Nende ülesandeid tuleb ümber kujundada, võttes arvesse uusi digitaalseid tegevusi, sealhulgas uute tööriistadega suhtlemist ja järjepidevat tuge nende teenuste kasutajatele.

• Isegi kõige paremini kaitstud digitaalsed sotsiaalkaitsesüsteemid võivad sattuda küberrünnakute, süsteemide rikete ja elektrikatkestuste ohvriks. Kasutajate andmete kaitsmiseks ja sotsiaalkaitse järjepidevuse tagamiseks peavad olema kindlad varundusplaanid.

• Digitaliseerimise põhjalik testimine enne selle rakendamist, andmete ja algoritmide läbipaistvus ning eelhindamiste ja regulaarne jälgimine aitavad tagada, et digitaliseerimisel on vähe negatiivseid mõjusid ning kui need siiski tekivad, on need leevendatud. Kättesaadavad kaebuste menetlused, kohtusüsteem, kodanikuühiskond, meedia ja teadusorganisatsioonid mängivad olulist rolli sisseehitatud eelarvamuste ja andmekaitse rikkumiste tuvastamisel.